35 päeva veel...

...ehk lugu sellest kuidas Sirli viisaintervjuul käis

Nagu praktika näidanud on ei soosi Ilmataat kohe kuidagi seda, kui Sirli peab Tallinnasse mingile StudentTour’iga seotud üritusele minema. Tänane ebasoosing seisnes nimelt kolmes soojakraadis ja paduvihmas, mille mõjusid süvendasid oluliselt faktid, et mul polnud just kuigi soojalt riides ja vihmavarjust ei maksa üldse rääkidagi.
Intervjuule minek hakkas pihta sellega, et kella üheksa paiku saime Solarise juures kokku Mari-Liisiga ning sealt edasi seadsime sammud saatkonna poole. Olime juba tükk aega vihmas jalutanud ja ilma kirunud, kui korraga Mannu küsib, et kas me peame sinna saatkonda nii suure ringiga minema? Selle peale tunnistan mina ausalt üles, et olen siiamaani tema järgi kõndinud, lootes samal ajal mingi peene otsetee peale. No igal juhul tegime me ühe ebavajaliku ringi aga lõpuks saime ikka kohale. Täpselt nagu varasemad käiad olid kirjeldanud tuli oodata väljas seni kuni valvur sisse kutsub. Arvestades, et väljas vihma sadas ja mul oli selleks ajaks juba päris külm ei olnud see kuigi meeldiv väljavaade. Õnneks aga ei tulnudki kuigi kaua passide enne kui valvur pea ukse vahelt välja pistis ja väga tugeva vene aktsendiga käskis telefonid välja lülitada ning järjekorra moodustada. Mannu läks vapralt esimesena sisse, mina vettisin veel mõne minuti, sest kuskil varjus olla seal kahjuks ei ole, ja sisenesin teisena. Klaasputkas tuli läbida samasugune kontroll nagu lennujaamas: kõigepealt esitame dokumendi, siis valgustatakse läbi kott ja edasi lähed läbi metallidetektori. Kuna metallidetektori koha pealt oli enne juba hoiatatud, siis oli aegsasti kõik oma ehted ära korjanud – kes mind vähegi teab, saab aru, et see oli üsna suur ettevõtmine ja kokkuvõttes tundsin ennas üsna alasti. Pärast koti läbivalgustamist küsiti minult näha MP3 mängijat – väga mugav on seda kotist otsida, kui keegi masina järgi juhendab, et see peaks kuskil põhjas olema :D Edasi pääsesin juba majja sisse. Seal tuli ootesaalis istet võtta, kutsel siseneda klaasboksi number üks ning seal ühele tädile esitada isikut tõendav dokument ja allkirjastada, kuupäevastada mingi teine paber. Pärast seda saadeti tagasi istuma ja ootama, et konsul intervjuule kutsuks.
Ei võtnudki kaua aega, kui valges särgis meesterahvas klaasboksist number kaks minu endaga vestlema kutsus. Esimese asjana tuli anda elektroonilised sõrmejäljed, seejärel pandi mingi tempel minu viisataotluse täitmist kinnitavale paberile. Kusjuures laua peal figureeris ka mu pass, seega temaga on kõik ikka korras :D Siis algas kauaoodatud küsitlemine, mis sai oodatust veelgi kiiremine läbi. Kokkuvõttes ma väga midagi rääkida ei saanudki. Küsiti ainult seda, et kas ma juba tean, kuhu minna plaanin – seda ma ilmselgelt teadsin. Küsimusele, mis tööd tegema hakkan, vastasin et see pole veel päris kindel ning seetõttu järgnes küsimus, mida ma teha tahaksin. Pärast küsti veel, et kas olen varem USA’s käinud, kas õpin ikka Tartu Ülikoolis ning mida tagasitulles tegema hakkan. Pärast seda klõbistas korra arvutis ning seejärel naeratas laialt, soovis meeldivat USA’s viibimist ja teavitas, et passi koos viisaga saab kätte Janno käest. Ühesõnaga viisa saamise kinnitus on nüüd olemas! Dokumenti ennast peab veel ootama.
Olles saatkonnahoones uuesti välja vihma kätte pääsenud võtsin suuna bussijaama poole. Kellaajale erilist tähelepanu ei pööranud, helistasin emale, jagasin häid uudiseid ja uurisin, et kas 10.30 ka Tartusse bussi läheb. Viimasele küsimusele sain eitava vastuse, mis omakord juhtis tähelepanu kellale – 09:45. Järeldus: kui ma nüüd rahulikult jalutades lähen jõuan kohale mõni minut pärast kümmet ja pean tund aega Tallinna bussijaamas tühjalt passima. See mõte nagu väga ei imponeerinud mulle, seega otsustasin joosta. Kas ma juba mainisin, et viisaka väljanägemise nimel olin jalga pannud kontsaga saapad? Ilmselgelt mõistate, kui jube kõik see värk juba ilma jooksmatagi oli, aga polnud parata. Eks ma siis jooksin. Ja mis te arvate, mis juhtus, kui bussijaama jõudsin? Loomulikult oli Tartu buss kaks minutit tagasi välja sõitnud. Esimene mõte oli: kurat küll! Siis aga märkasin, et soovitud buss on parasjagu valgusfoori taha lõksu jäänud, mis omakorda tähendas, et kõik polnud veel kadunud. Jooksin veelkord. Hüppasin ja vehkisin bussi ukse taga niikaua kui bussijuht ukse lahti tegi ja mu peale võttis. Epistlilugemine teemal: „Päris nii need asjad nüüd ka ei käi” hakkas pihta juba enne kui uks oli täielikult avanenud, aga kuna ma selleks hetkeks olin juba täiesti läbikülmunud ja jooksmisest üle keskmise pahur (võite ise ette kujutada, kui kaunis ma selle kõige juures välja nägin), oli mul bussijuhu mölisemisest suhteliselt ükskõik. Peaaasi, et peale sai. Edasi järgnes tavapärane kahe ja poole tunni pikkune bussisõit Tartusse, sealt edasi tunnibussiga koju, kuum kohvitass kätte ja teki sisse, et kindlasti mitte külmetuda.

Selleks korraks kõik.
Tänan tähelepanu eest!