Jõuame lõpuks tänasesse päeva

Seekord ma ei alusta vabanduste vaid hoopis enda kiitmisega, nimelt ma ei viitsi praegu üleüldse kirjutada aga otsustasin seda siiski teha, et mõne kuu pärast ka endal hea lugeda oleks. Järgnev lugu räägib sellest, kuidas me tüdrukute ja Carlosega taevas käisime. Et teile asjast ikka korralik ülevaade anda alustan taaskord eelmisest õhtust ehk siis 7. augustist.
Minu õhtud ei erine siin suurt Eesti omadest, mis tähendab seda, et tavalisel kodusel õhtul poeme voodisse umbes kella ühe või kahe paiku, sest õhtul aeg lihtsalt lendab. Täpselt samasugune oli ka seitsmenda august õhtu. Oluliselt teistsugune oli aga kaheksanda augusti varahommik, mil tuli üles ärgata kell KOLM (mäletad, Ökul, kuidas me Kreetale läksime?), sest plaanis oli minna Stairway to Heaven’it tegema.
Siinkohal peaksin vist natuke tagamaid tutvustama. Stairway to Heaven’i puhul on tegemist laiemalt levinud nimega, objekti õige nimi on tegelikult Haiku Stairs. Need kes mõnegi sõna inglise keelt jagavad on praeguseks juba arvatavasti aru saanud et tegemist on trepiga, täpsemalt siis 3922astmelise trepiga. Ehitatud sai see, millalgi 40datel sõjaväe salajasele luurepunktile ligipääsemiseks. 1987. aastal suleti trepp matkajatele, kuna tegemist on äärmiselt ohtliku matkarajaga. Alates sellest ajast on treppe küll aeg-ajalt restaureeritud ning 2002. aastal pidi isegi toimuma taasavamine, kuid praeguse hetkeni on tegemist siiski rangelt keelatud objektiga, kus ei tohi turnimas käia.
Kui äratuskell varasel öötunnil helisema hakkas ajasime ennast üllatavalt vähese vaevaga voodist välja ning asusime vaiksete vandesõnade saatel sättima. Kuna tõotas tulla pikemat sorti päev, siis tegime kaasa võileibu ja matkaks endaks varusime hoolega vett. Näod pähe joonistatud ning matkasellide varustus pakitud suundusime välja, kus meid ootas juba vana hea teada-tuntud giid Carlos, taaskord sõbralt laenatud autoga. Tegime esimesed fotosüüdistused, voltisime ennast kaheukselise masina tagaistmele kokku ning sõit Kane’ohe suunas võis alata. Ilmselgetel põhjustel oli liikulus äärmiselt vaikne ja Carlos äärmiselt osav kaardilugeja ning seetõttu jõudsime oodatust varem kohale. Tegemist oli vaikse hästi ameerikalike eramutega linnaosaga, kus ühegi maja aknas ei põlenud tuld ning igal pool valitses haudvaikus. Parkisime auto ühe pealtnäha täiesti suvalise maja ette ning astusime tänavale, kus tervitas meid üliõrn vihmasabin. Nagu enne mainisin valitses igal pool pilkane pimedus ja täielik haudvaikus, läbi auto aknaklaasi vaadates ei tundunud see midagi erilist, kuid välja astudes tundsime kõik kerget kõhedust. Pagasnikut avades püstitas Carlos kohe küsimuse, kas meil taskulambid on – no kolm korda võite arvata, kui hästi me varustatud olime. Õnneks on Carlose puhul tegemist ettenägeliku meesterahvaga ning ta oli kaasa võtnud tervelt kolm taskulampi nelja inimese peale. Kui enne oli kergelt kõhe tunne, siis nüüd taskulampidega magavate majade vahel ringi kõndides ja sosistades omandasid asjad ikka õige kuritegeliku jume. Pealtnäha tavalised majad mille ette olime ennast parkinud osutusid aga hoopis paljutähenduslikumaks, kui alguses arvanud oleksime: nimelt asus kahe maja vahel traatajaga tänavast eraldatud, betoonplaatidega sillutatud kraav, mida kaunistas silt kirjaga „Haiku Stairs Closed“. Ilmselgelt oli just see kraav meie matka alguspunktiks.
Pressisime ennast siis aiaaugust läbi ja olimegi loata võõral maavaldusel, esimene seaduserikkumine teostatud. Ukerdasime siis kuidagiviis kraavipervele ning hüppasime kraavi, sellega olime alla kirjutanud otsusele edasi minna, sest mööda siledat betoonist kraaviperve poleks üles enam tagasi saanud. Panime aga taskulambid põlema ja seadsime sammud pimedusse… Esialgu mööda sillutatud kraavipõhja minna oli suhteliselt lust ja lillepidu, sest takistusteks olid ainult mõned kuivanud palmilehed, mille ületamine ei valmistanud meile kuigi suurt raskust. Kraavi lõpus ootas meid ees järjekordne traataed, kuna me polnud aga ilmselgelt esimesed selle raja kasutajad olid augud aeda kenasti sisse lõigatud ning läbipääsemine polnud mingiks probleemiks. Hoopis ebameeldivamaks osutus fakt, et kraav ja koos sellega ka kindel jalgealune olid otsa lõppenud ning asendunud järsult tõusva, mudast libeda mäenõlvaga. Kraapisime ennast siis taskulampide valgel mööda kitsukest rada üles. Kui metsast välja jõudsime saime tagasi kindla jalgealuse aga olime silmitsi uue probleemiga – tee läheb mõlemale poole, aga meil pole õrna aimugi, kas pöörata paremale või vasakule. Otsustasime vasakule mineku kasuks. Matk jätkus ikka veel taskulampide valgel, sest päikesetõusuni oli omajagu aega. Paaril korral keeras Carlos kuskile võssa lootuses trepi algust või vähemasti mõnda vihjet leida, kuid jäime ikka tühjade kätega. Nii kestis asi oma pool tunnikest, kui korraga sai lai tee otsa ning tuli silmitsi seista kurva tõsiasjaga, et olime vales suunas tulnud. Pöörasime siis otsa ümber ja vantsisime tuldud teed tagasi. Kui oma esialgsest alguspunktist mööda saime oli juba mõnesaja meetri pärast selge, et nüüd on tegemist õige suunaga, sest silte mis hoiatavad võõrale maavaldusele tungimise eest oli teeäärtele püstitatud hulgim.
Kui esimesed päikesekiired mäetippe valgustama hakkasid leidsime meie kätte oma kauaotsitud taevatrepi alguse. Suures hirmus, et kuskilt põõsastest valvur välja ronib alustasime suure kiiruga trepile ronimist – selleks tuli üles ronida väikesest mäenõlvast ja mööda pressida kahest suurte keelusiltide ja okastraadiga kaunistatud aiast. Sellega ühele poole saanud astusimegi taevatrepi esimestele astmetele ning hetkega oli selge, miks see avalikkusele keelatud on. Astmed ja käsipuud on metallist, mis vähimagi niiskuse korral muutub täiesti uskumatult libedaks ja trepp ise kulgeb ülimalt järsku mäenõlva pidi peaaegu püstloodis üles, vahepealt tuleb konkreetselt redelist ronida. Ja nii me siis läksime. Pool aega üles minnes muretsesin mina selle pärast, kuidas ma sealt küll alla tulen, sest põhimõtteliselt avaneb kogu see vaade otse minu jalge ees ning iga samm oleks nagu tühjusesse.
Esimesele vaheplatvormile puhkama jõudes tervitasime tõusvat päikest ning jätkasime ronimist. Mida ülespoole jõudsime seda hullemaks läks tuul, vahepealt mõtlesin, et viib mu täiesti minema. Samuti selgus tõusu jätkudes, et tegemist on täitsa populaarse atraktsiooniga ning rahvast saalib üles-alla täitsa tihedalt.
Tippu jõudes oli vaade ikka täiesti hämmastav ja tuule tugevus veelgi hämmastavam, ühtegi normaalset pilti seetõttu teha ei saanud, sest juuksed olid kogu aeg näos kinni või lihtsalt ebanormaalselt püsti. Imetlesime, mis me imetlesime ja lükkasime allaminekut edasi niikaua kui võimalik, aga lõpuks polnud üleval enam midagi teha ja tuli oma hirmuga allamineku ees silmitsi seista. Hakkasime siis vaikselt laskuma – Carlos läks kõige ees ja kõige aeglasemalt. Kogu selle esimese lõigu vältel oli minul ikka päris suur hirm naga vahel ning seetõttu otsustasime järjekorda vahetada ning Carlose rivi lõppu puksida. Pärast seda läks kõik hoopis sujuvamalt ja tühjusesse astumine ei olnudki midagi katastroofilist. Mida aeg edasi seda rohkem hakkasid ennast tunda andma jalalihased, mis lihtsalt vägisi tahtsid krampi tõmmata. Õnneks midagi halba ei juhtunud ning saime kenasti ja turvaliselt alla tagasi. Nagu meid juba varem hoiatatud oli kohtusime seal turvamehega, kes osutus hambutuks ja tüütuks vanameheks. No ilmselgelt tahab inimene rääkida kui ta päiksetõusust loojanguni peab metsas mingit treppi valvama. Kuulasime siis 10 minutit tema mula ja juhiseid, et kust kaudu me tänavale tagasi peaks minema ja sättisime siis ennast minekule. Matkasime läbi bambusevõsa ja muda ning jõudsime lõpuks imekombel autost vaid mõnesaja meetri kaugusele kenade ja viisakate eramajadega rajooni ning politseiga ei kohtunudki. Ja siinkohal lõppebki lugu sellest, kuidas Sirli taevas käis ja oma hääle sinna unustas, sest ilmselgelt ei teinud see külm tuul seal üleval minu hommikusele valutavale kurgule kuigi palju head.


Pärast seda lugu on veel palju palju juhtunud, aga see jääb praegu minu laiskuse tõttu kirja panemata. Suure uudisena pean raporteerima, et nüüd on paradiisisaar selja taga jäänud ning jalge alla on võetud Hollywoodi Walk of Fame ehk teisi sõnu oleme jõudnud Los Angelesse. Mina naudin siin olemist vist kordades rohkem kui minu reisikaaslased. Nimelt juba esimesel päeval Hollywood boulevardil kuulsuste tähti vaadates nägin mitut Hilpharaka tüüpi metalipoodi. Samuti on iga nurga peal tattoosalong, millest kostub tänavalegi suurepärast heavy metalit. Ja te ei kujuta ettegi kui palju siin pornopoode on - kõik imeilusaid korsette ja muud sarnast kraami täis. Mina tundsin ennast üle igasuguste ootuste hästi igal juhul :)
Kuulsatest tähdedest rääkides nägin ära ka oma armastatud Alice Cooperi ja Nicholas Cagei tähekesed.
Kõike kaunist teile ja püüan nüüd jälle rohkem oma seiklustest pajatada.