Pearl Harbor

Ilmselgelt ei loe minu blogi enam mitte keegi, aga ega see ei takista mul kirjutamast. Nagu eelmises postituses lubasin jätkan sealt kus pooleli jäin. Pärast matkamist ootasid mind ees jälle tõsised tööpäevad – rahmeldasin ikka 13 ja 13 ja 13 tundi päevas tööd teha.
8. augusti hommik oli aga kõigil vaba ning seetõttu planeerisime selleks ajaks järjekordse ettevõtmise. Seekord oli plaanis mängida korralike turiste ning Hawaii kõige populaarsemat turismiobjekti Pearl Harborit külastama. Esialgne plaan nägi ette hommikul kell 6.30 ärkamist ning enne poolt kümmet objektile jõudmist. Nagu eelmisest lausest järeldada võib siis tekkis olude sunnil üsna pea uus plaan: nimel äratuskell ei helisenud ning ärkasime täpselt kaks tundi plaanitust hiljem. Seejärel algas ilgemat sorti kiirustamine, mis kestis umbes poolteist tundi ning pärast seda saime bussi peale liikuma hakata. Bussisõit oli kogu asja kõige ebameeldivam osa, sest sõidu pikkuseks oli umbes tund ja 15 minutit. Kuna tegemist oli pühapäeva hommikuga olime kohale jõudes valmistunud kohtumiseks metsikute turistihordidega, kuid õnnekombel saime meeldiva üllatuse osaliseks ning mingeid järjekordi polnudki. Esialgu otsustasime tutvuda tasuta vaatamisväärsustega, mille moodustasid erinevad Teise maailmasõjaaegsed kuulipildujad, mürsud, torpeedod, allveelaevajupid ning erinevad info- ja mälestustahvlid. Edasi võtsime suuna esimesele (ja ühtlasi ka ainsale) tasulisele objektile ehk siis külastasime USS Missourit, mille puhul on tegemist ühe USA Teise maailmasõjaaegse sõjalaevaga, mille pardal allkirjastati ka Jaapani tingimusteta alistumine 1945. aastal. Laevale pääsemiseks oli vaja ette võtta 10minutiline bussisõit, mille jooksul tundsime ennast nagu tõelised turistid. Bussisõit viis Ford Islandile, kus praegugi elavad mereväelased, kelle kodudeks on sellised õudusttekitavalt ühesugused all-American majad. Neid nähes tuli minu millegi pärast silme ette selline film nagu „Stepfordi naised“. Hoopis teistlaadi emotsioone tekitas aga see väike bussisõit üle selle lahesopi, mille põhjas on siiamaani USS Arizona oma tuhandete hukkunutega…
USS Missouri oli ilmselgelt äärmiselt võimas vaatepilt: suur, hall, metallist, jõhkrate kahuritega varustatud hiiglane. Laeva sisemust uurides tuli täitsa kõhedus peale kui mõelda sellele, et tüübid reaalselt elasid nendes kitsastes ruumides mitmeid kuid. Vaatamata metallist kerele ja sellele, et laev seisab rahulikult ankrus ning ükski masin ei tööta valitses siseruumides ikka üsna soe temperatuur, millest omakorda tekkis minul küsimus, kui palav seal olla võis kui kõik mootorid ja muu tehnika sisse lülitada ning pardale 2700 meest lisada, siis milline tappev kuumus nendes kitsastes koridorides valitseda võis. Haisu peale ma parem mõtlema ei hakka. Teine äärmiselt huvitav tähelepanek oli koridoride kõrgus, mis minu arvestuste kohaselt ei ületanud kindlasti kahte meetrit – kerge klaustrofoobia tuli peale juba niisama jalutades, elu eest jooksmisele ja trügimisele rünnaku ajal ei tahaks jällegi mõelda… Hommikune sissemagamine hakkas ennast aga kiiremas korras tunda andma - kuna Eveli pidi juba kella neljaks tööle minema, siis polnud meil väga aega ekskursiooni alguses rabatud audio-giide kuulata. Siinkohal pean siiski tooma ühe näite Missouri kahuritest: nimelt võiks neist tabada sadamast vähem kui kilomeetri kaugusel paikneva Aloha staadioni keskele tõmmatud märki 50 jardise täpsusega ka juhul kui laev ise on 23 miili kaugusel merel. 40datel ehitatud arvuti võtab kahureid suunates arvesse tuule kiirust, õhurõhku- ja temperatuuri, maa pöörlemist ja tuhandet muud faktorit. Järjekordselt päris jube mõelda, et nii peen tehnika eksisteeris juba 40datel.
Pärast laeva uudistamist lasime endale teha kõige suurepärasemad suveniirid üldse – USS Missouri, kuupäeva ja oma nimega laibakad (noh need metallist plaadid, mida sõjardid kaelas kannavad). Tagasõidul möödusime õhusõidukite muuseumist, mille piletit meil polnud ning külastuseks poleks nii või naa aega jäänud. Bussijuht rääkis ka huvitava fakti „Pearl harbori“ filmi kohta – nimelt see lennukontrolltorn (ma tõesti loodan, et see sõna eksisteerib), mis filmis figureerib ehitati 1942. aastal, jaapanlaste rünnak Pearl Harborile toimus aga aasta varem.
Koju tagasi jõudes läksid asjad vanasse rütmi tagasi ehk siis pidime kõik õhtul tööle minema.
Lõpetuseks pean veel ära mainima oma tänase päeva tippsündmuse: nimelt algas minu päev eriti varase äratusega kell 5.25. Küsite miks? Mul oli kell 6 pühapäeva hommikul Cheeseburgeris töötajate koosolek. Üllataval kombel oli tegemist täitsa kena üritusega: managerid olid tund aega varem kohale tulnud ning kõigile teistele töötajatele hommikusöögi teinud ning pärast ühist söömingut arutlesime uue menüü teemal ning valisime kuu töötaja. Lõpuks tänati veel kõiki töötajaid ja rõhutati, et peame ikka koostööd tegema ja siis saame kõigi probleemidega hakkama. Toredad tüübid ikka. Oeh, kuidas ma tahaks siia kauemaks jääda…