Kohting tarretisekalaga

Täna oli mul üle pika aja üks täiesti vaba päev ning kuna meie juures peatub praegu üks Los Angeleses elav neiu, kes tegeleb modellindusega siis kutsus ta meid ühe kohaliku fotograafiga pildistama. Kahjuks oli Evelil tööpäev ning tema meiega ühineda ei saanud. Hommikune äratus oli üle pika aja super-raske. Mina kobisin veel poolunes dušši alla ning seejärel jõin hommikukohvi ja sõin. Pärast hommikusööki pakkisin kokku erinevad riided, mida pildistamisel kasutada saaks ja poolteist tundi enne kokkulepitud kohtumist fotograafiga alustasime meigitegemise protseduuriga. Mina valmistasin Mannule lõuendi ette ning tema maalis mulle suurejoonelised silmad, millega ta ilmselgelt jälle liiga hoogu läks ja mina ennast pärast hoolega vatitikuga nühkida sain. Vaatamata aegsasti pihtahakkamisele läks lõpuks ikka kiireks ning toast väljusime peaaegu jooksujalu.
Fotograafi puhul oli tegemist vanema habetunud meesterahvaga, kes juba esmapilgul tundus oluliselt kogenum kui meie esimene isehakanud fotograaf Bob. Minu silm haaras kohe kinni seljakotist pikalt väljarippuvast Canoni kirjaga kaelapaelast. Sõitsime siis umbes kolmveerand tunni jagu linnast välja, mööda juba varem külastatud Sandy Beachist ning lõpuks jõudsime peaaegu silmapiirini ulatuvasse liivaranda, kus vesi türkkiissiniselt sillerdas ja üksikud kalamehed oma asju ajasid. Hullunud turistihorde polnud õnneks kusagil.
Hakkasime siis pildistamisega pihta (tulemuste koha pealt ei oska veel mida öelda, sest pildid saame DVD peal alles mõne päev pärast). Ilmselgelt ei läinud me ilma asjata mere äärde pildistama ning varsti olingi põlvili lainetes. Möllasime seal ringi, kui korraga tundus, et olen vist hommikul jalgu iiga hoolega raseerinud ning nüüd tulisoolane merevesi ja liivaga hõõrumine panevad sääred kipitama. Mõtlesin, et pole hullu midagi. Veest välja tulles ei tahtnud kõrvetustunne aga kuidagi järele anda ning kui silmad korra üle jalgade lasin oli kohe selge, et sellest rannast tuli minu esimene kokkupuude tarretisekalaga (inglise keel jellyfish, korrektne tõlge eesti keelde oleks meduus, tarretisekala on otsetõlge). Vasaku põlve kohal oli kaks helepunast umbes 10cm pikkust kombitsajälge, mille ümber levis juba umbes samasuure raadiusega tumeroosa laik, täpselt samasugused märgid olid ka vasakul säärel ning paremal reiel laiutas lihtsalt peaaegu vihikulehe suurune punane lätakas. Loomulikult ei piirdunud asi ainult punetusega vaid kogu vähegi roosakaks tõmbunud nahapind oleks nagu nõgestega üle hõõrutud olnud, äärmiselt vastik ühesõnaga. Samal ajal kui mina seal oma kõrvetusi imetlesin oli Mann jõudnud vette ronida ning pildistamise käigus sama saatuse osaliseks saada. Keksisime siis natuke seal oma tulitavate jalgadega ringi ning lõpuks sundisime fotograafi shooti lõpetama ning sõitsime Sandy Beachi vetelpäästjate juurde. Seal kurtsime vetelpäästjapoisile oma muret ning demonstreerisime oma kõrvetusi. Selle peale identifitseeris tüüp meduusi liigi ning küsis, et kus kõrvetada saime ja kui kaua aega tagasi, sest esimesed 10-15 minutit olevat kige kriitilisemad, siis selgub kui tundlik keegi mürgile on. Meil Manniga ilmnes selle aja jooksul ainult kerge valu alakõhus. Edasi rääkis vetelpäästja õuduslugusid sellest, kuidas meduus oli talle ükskord surfipluusi alla pääsenud ning kuna ujudes ta seda sealt kätte ei saanud siis oli tal üle terve ülakeha paksult kõrvetusi täis olnud. Samal ajal andis ta meile külmakotid, mis kõrvetust natuke leevendaksid, sest mingit otsest rohtu selle kõrvetuse vastu ei ole (ärge nüüd hakake mulle rääkima, et kõrvetuse peale tuleks kuseda).
Tunnikese möödudes oli enamus kõrvetusest tagasi läinud ning nüüd, õhutul, on valutab ainult üks koht vasaku sääre peal, mujal on näha ainult need punased triibud, kus kombits mürki naha alla süstis. Määrin veel korra Eveli imekreemi Helosani peale ja siis kobin ära magama, vast hommikuks on needki märgid kadunud. Ühesõnaga jäime seekord ellu, aga rohkem tarretisekalaga küll kohtuda ei tahaks.