Tagantjärgi meenutusi

Alustan taaskord vabandustega, sest seekord on kirjutamisse ikka üle mõistuse suur pikk paus sisse jäänud. Asja teeb ainult hullemaks see, et tegelikult oleme vahepeal isegi käinud-näinud-teinud aga teini pole seiklused jõudnud minu enda laiskuse tõttu.
Aga enne kui asja kallale asun peaks veel hetkeemotsioonid kirja panema. Mulle tõesti meeldib siin ja ma mõtlen mitu korda päevas selle peale, kuidas ma ei tahaks siit veel ära minna ja kuidas ma iga siin veedetud päeva piisavalt ei väärtusta ja kui väga ma hakkan siia tagasi igatsema. Aga just praegusel konkreetsel hetkel olen ma äärmiselt tige. Nimelt pidin täna kella kolmeks tööle minema, kohale jõudes ootas mind all ees Janne ja üleval kohtusin Ulrikaga, kes oli teel alla, see omakorda tähendas seda, et all on tööl juba kaks hostessi ja kuskil on mingi jama lahti. Läksin siis graafikut vaatama ja mis ma näen: mina alustan täna kella viiest. Mind ei ärritagi niipalju see, et pidin koju tagasi tulema vaid see, et keegi ei vaevunud helistama ega kuidagi viisi märku andma, et graafik muutunud on. Ühesõnaga kogu see hommikune kiirustamine oli ilma asjata, oleksin saanud rahulikult veel tunnikese päevitada ja kodu tubadevahetuseks korralikult ära koristada. Et mitte liialt vinguda märgin ära ka selle, et tegelikult oli graafikumuutus positiivne, sest õhtune vahetus on üleval ning kuna täna on reede õhtu, siis tähendab see mõnusat ringijooksmist ja tegusat õhtut ning aeg peaks kiiresti minema. Ühesõnaga vaatame asja head poolt!
Nii aga nüüd siis meie tegemisest. Juba juuli lõpus (kuupäeva kahjuks enam ei mäleta, vat nii ammu oli) käisime ühe minu töökaaslase Hassle’i sünnipäeva õhtusöögil ühes hiina restoranis. Hassle on see sama tüdruk, kes meid esimest korda matkama viis. Restoran asus meie kodust umbes 20minutilise jalutuskäigu kaugusel ning nagu eestlastele kohane läksime sünnipäevale jalgsi. Kui see pärast teiste külalistega vesteldes jutuks tuli nimetati meid jälle hulludeks ning ebanormaalseteks, sest siin inimesed tõesti ei kõnni üldse jala. Iga jalutuskäik, mis sisaldab rohkem kui kahe kvartali kõndimist on kohalike jaoks ilmselgelt liiga pikk ning selle jaoks tuleb sõita bussiga või võtta takso. Õhtusöök oli äärmiselt peen – serveeriti mereande, täpsemalt kala ja krevette ning erinevaid köögivilju igasugu põnevate kastmetega. Kõige selle juurde pakuti aurutatud riisi, mille juures oli veel krevette ja juurvilju. Samuti serveeriti väikestest portselantopsikutest (ma olen täiesti veendunud, et nende kohta kasutatakse mingit eriti peent terminit, aga kahjuks ei oska ma seda siinkohal ära mainida – vabandage minu ebakompetentsust) teed. Nautisime head toitu ja püüdsime teistega nii palju vestelda kui võimalik. Põhiliselt peeti meid ikka imelikult pikkadeks ja ilmselgelt liiga palju jala käivateks, aga seda kõik äärmiselt sõbralikult. Kui kõht juba viimse piirini täis oli tuli Hassle’i poiss-sõbral Wesly’l mõte tellida parti, ja nii ta siis läks ning eesti tüdrukud said peenes restoranis pardipraadi süüa. Mulle see part küll suuremat muljet ei jätnud, küll aga maitses maru hästi see naljakas valge vahtkummi moodi sai, mille vahele see parditükk pandud oli. Nagu kogu sellest söömisest veel vähe oleks olnud, toodi välja überameerikalik heleroosa sünnipäevatort, kuhu peale laoti kõik 28 küünalt ning hetk hiljem laulsime kõik koos inglise keeli sünnipäevalaulu. Fakt, et tibi sai 28 oli minu jaoks täielik šokk, sest enne arutlesime isekeskis, et äkki oleks kohatu teha pakkumine pärast õhtusööki kuskile dringile või tantsima minna kuna võib-olla ei ole sünnipäevalaps veel täisealine. Kui tort pidulikult lahtilõigatud ning väljajagatud sai tuli jälle sööma asuda. Maitse oli tordil täpselt samasugune kui väljanägemine – nagu heleroosa unenägu, imehea ja õhuline. Torditaldrikud tühjaks söödud käis sünnipäevalaps välja imehea idee meile torti kaasa pakkida ning kuidas me olekski saanud keelduda järgmisel hommikul selle imelise tordiga maiustamisest. Imekiirest pakiti tort karpidesse ning hakkaski hüvastijätmine. Imearmsa žestina tuli meie juurde sünnipäevalapse ema, suudles meid kõiki põsele, nimetas kullakesteks ning tänas väga tulemast. Siinsete inimeste südamlikkus on ikka kirjeldamatu. Restoranist väljudes järgnesid kohustuslikud grupipildid ning seejärel viidi meid autoga koju, sest eranditult kõik külalised olid meie vastu kui pakkusime välja, et võime vabalt koju tagasi jalutada. Niimoodi sai siis ühele poole meie esimene all-american sünnipäev.
Järgmisel päeval kuulsin ühe teise imearmsa töökaaslase käest, et meie kingitust vaadates oli Hassle paar pisarat poetanud. Nimelt viisime talle ühe fotoalbumi moodi scrapbooki, kuhu kleepisime mõned pildid meie ühisest matkast, meist endist ja Eestimaa talvedest ning sinna juurde lisasime mõttetera stiilist: me ei mäleta päevi, me mäletame hetki. Ühesõnaga äärmiselt positiivne tagasiside.
Pärast sünnipäeva möödus õige pikk aeg ainult töötamise tähe all kuni ühe päevani kus üks Mannu töökaaslane Carlos meid matkama viis. Seekordseks sihtkohaks oli Manoa Falls, kust pidime edasi liikuma Loop trail’ile. Matkapäeva hommikul maksime kiirelt ära viimase kuu üüri ning edasi sõitsime Carlose sõbralt laenatud autoga metsa. Juba enne linnast välja jõudmist hakkas sadama, siinset ilma tundes see meid eriti muretsema ei pannud ning nautisime sõitu edasi. Kui autoga matkaraja algusesse jõudsime ja vihm ikka järgi jäänud polnud muutusin mina küll veidi murelikuks, kuid mõtlesin, et ega ma sinna midagi parata ei saa, et sajab ning kobisin masinast välja. Sadas oodatust kõvemini.
Kuna Manoa Fallsi puhul on tegemist turistide hulgas populaarse matkarajaga siis alguses oli rahu ja vaikuse nautimisest looduses asi ikka väga kaugel. Rohkem meenutas asi poejärjekorras seismist, sest mõni jaapani turist ei saa 20 cm suurusest poriloigust oma vihmavarju ja 50 000 kroonise kaameraga üle. Kuna vihma ikka sadas siis otsustasime veidi ebaviisakamad olla ning igal vähegi avaneval võimalusel turistihordidest mööda trügida. Iga pikem samm tähendas aga omakorda kõrgemale pritsivat pori ja seetõttu olime varsti jälle parajad mudakollid valmis, kuigi eelmise korraga siiski võrrelda ei andnud. Järjekorratasime siis veel pool tunnikest koos jaapani turistidega ning lõpuks jõudsimegi koseni, pilti seal turistihordide ja vihma tõttu eriti teha ei tahtnud ning seetõttu otsustasime kohe loop trail’ile edasi põrutada, et lõpuks ometi sellest rahvamassist välja saada.
Juba pärast esimesi minuteid jäi inimeste jutuvada seljataha ning tekkis tunne, et oleme tõesti matkamas, mitte mõnd turismiobjekti külastamas. Rada viis meid pidevalt ülemäge ning olime kogu aeg tiheda taimestikuga ümbritsetud ja puude varjust, seetõttu ei märganud ma ka kohe kui vihmasadu järgi jäi. Ja lõppkokkuvõttes polnudki suurt vahet, sest kui eesastuja mõnest puuoksast kinni haaras, siis said kõik niikuinii väikese vihmasabina osaliseks. Rada muutus aina porisemaks ja tiheda taimestiku tõttu polnud vaade ka suurem asi, kuid igast vähegi hõredamast kohast avanev vaade oli täiesti hingemattev. Mingeid suurejoonelisi seiklusi ei toimunud, loomi ega linde ei näinud ja tundmatuid vilju ka ei söönud. Lõpuks hakkas tihnik hõrenema ning jõudsimegi mäe tippu, kust avanes järjekordne suurepärane vaade, kuid seekord mitte linnale vaid saare hoopis teisele küljele ning saime lihtsalt loodust imetleda. Tipus toimus naistele kohustuslik fotosessioon, mille tulemusena said tühjaks meie fotoka akud ning sujuvalt läks kasutusse Carlose fotokas.
Ka allatulek möödus ilma eriliste vahejuhtumiteta ning endalegi ootamatult olime jälle jõudnud turistikarja keskele, kuna pildistamisele enam aega ei kulunud jätkasime ilma peatumata teed auto poole. Poolel teel leidsime ühe ojakese, kuhu kohe rõõmsasti jalgupidi sisse ronisime ning ennast veidi kasida üritasime – ega sellest just palju abi ei olnud, porised jalad said nüüd märjaks ka. Tagasiteel sõitsime korraks läbi Carlose juurest, kus saime näha tõelist ameerika poissmehe korterit. Siinkohal peaks mainima, et filmid ei liialda kohe mitte üldse :D aga see on tema kodu ning minul pole siin mingit kiitmis- või laitmisõigust. Pärast väikest peatust sõidutas Carlos meid koju ning maja ukse ees meelitasime tema käest välja tema fotoka koos mälukaardiga, et endale ikka kõik pildid saada. Üsna maniakaalne juba. Tuppa jõudes tekkis kohe järjekord vannituppa, sest hoolimata vabast hommikupoolikust pidime kõik õhtul tööle kiirustama ja enne oli ilmtingimata vaja pesema jõuda. Hiljaks keegi ei jäänud ja porisena tööle ei pidanud ka keegi minema, seega oleme päris osavad. Mina jõudsin enne tööle minekut oma tossudki ära pesta. Tõsi porised teised enam ei ole, aga haisevad sellest matkast ikka veel.
Nüüd pean otsad kokku tõmbama, sest nagu alguses mainitud sai pean kella viieks tööle ruttama. Kõik meie tegemised sellesse postitusse küll kirja ei saanud aga kuna materjali veel jätkub, siis luban nii ruttu kui võimalik järgmise postituse teha.
Olge siis kõik tublid, mina lähen inimesi lauda juhatama!