Mudabaleriinid ja 4th of July

Nagu eelmises postituses mainitud olid nädalavahetuseks plaanid juba tehtud, nüüd siis kuulete neist. Laupäevaks oli planeeritud väike keskpäevane istumine meie seitsmenda korruse basseini ääres, üritus jäi aga ära, sest vihma sadas ja seekord isegi päris korralikult, mitte kolme minuti kaupa nagu tavaliselt. Ülejäänud laupäeva veetsime rahulikult ja vaikselt kodus, kuna pühapäevaks oli tarvis korralikult välja puhata. Nimelt üks minu ja Mannu tulevane töökaaslane Hassle kutsus meid koos oma poiss-sõbra ja nõbudega matkama.Pühapäeva hommikut alustasime üsna varase ärkamisega, sest oli suurejooneline plaan küpsetada kaasavõtmiseks üks traditsiooniline ameerika brownie, mida olime pulbrist ka enne väga edukalt valmistanud. Seekord ostsime aga mingi uue ja eriti peene uue pulbri, ilmselgelt oli see viga, kuna kook küpses kivikõvaks ning vormist me seda kätte ei saanud. On teine ikka veel seal ja levitab tuppa meeldivat šokolaadilõhna. Koogi aia taha minek oli küll natuke kurb, aga ega me sellest tujul oluliselt langeda lasknud, pakkisime asjad kokku, riietusime matkale nii vastavalt kui oskasime ja kaasavõetud asjad võimaldasid ning suundusime kokkulepitud kohtumiskohta. Varsti sõitis ette auto, kust vaatas välja naerusuine Hassle koos oma meesterahvaga, kobisime autosse ja algas 15 minutiline sõit linnast välja matkarajale. Hetk enne autosse istumist toimus minu, Mannu ja Eveli vaheline arutelu teema, milline auto tuleb ja millist muusikat nad kuulavad, Mannu silmad lõid iga kord särama kui mõni valjult hip-hopi mängiv masin mööda sõitis. Kui meie aga oma autosse istusime tuli naeratus hoopis minu näole, sest mängis hard-rock, tõsi küll tegemist oli tundmatu artistiga, aga kui suur oli üldse tõenäosus sellise muusika peale sattuda.Sõidu ajal selgus, et sihtpunktiks oli Ka’au kraater ning seltskond, kes meid kaasa kutsus polnud ka ise seal varem matkamas käinud. Vaatamata sellele teadis aga Wesley, Hassle’i poiss-sõber, rääkida, et sel rajal on inimesed surma saanud ja tegemist on üsna ekstreemse kohaga, no selle peale ma ainult naersime, sest ma siiralt arvasin, et tegemist on kõigest naljaga või on surma saanud mõni purjus peaga valesse kohta sattunud turist. Kohale jõudes toimus väike ümberhäälestus, sest minu soovitustest hoolimata olid Eveli ja Mannu tossud kotti pakkinud ning plätud jalga pannud. Wesley’t võtsid tüdrukud õnneks kuulda ning vahetasid jalanõud ära, käekotte seljakottide vastu kahjuks enam vahetada ei õnnestunud seega asusime teele.Tee algas kenasti asfalteeritult, pärast esimest 100 meetrit jõudsime aga ristmikuni, kus tee kolmeks jagunes. Mõtlesime hetke ning valisime parempoolse haru, järgmise 100 meetri pärast jõudsime järeldusele, et see viib mingi eramaja hoovi ning pöördusime tagasi. Tagasi ristmikule jõudnud võtsime jalge alla keskmise tee, mis viis samuti eramaja hoovi, erinevalt eelmisest hoovist tormasid siin maja tagant välja kaks suurt ja kurjakuulutavalt haukuvat koera. Taganesime ettevaatlikult hoovist välja ning minut aega hiljem tegime juba nalju teemal „kõik verekoerad on sõbralikud, kui neil kõhud täis on“. Viimast teeharu enam katsetama ei hakanud ning Wesely suundus auto juurde mingit matkaraja kohta prinditud materjali tooma. Kui tüüp tagasi jõudis selgus, et tegemist on siiski õige kohaga ning eelpool mainitud ristmikul eksisteeris kolme haru asemel neli ning see üks, mis meil märkamata jäi ongi matkaraja algus. Leidsime lõpuks ka õige teeotsa ning seda nähes taipasin kohe, et tegemist on päris matkaga, mitte niisama korralikku sillutatud teed pidi metsas jalutamise ja linnulaulu kuulamisega.Tee oli 30 cm lai ja suundus peaaegu püstloodis alla metsikute taimede vahele, päris džunglisse (kuna ma ei ole päris kindel, mis vahe on vihmametsal ja džunglil siis kasutan neid sünonüümidena). Pärast esimest kahte sammu selgus, et lisaks metsikutele taimedel kaunistavad suurepärast metsarada ka teravad kivid ja reetlik muda, aga see kõik lisas asjale ainult põnevust ning alustasime laskumist. Imekombel õnnestus kõigil esimesest nõlvast puhastena ja luid-konte murdmata alla ukerdada, alla jõudes oli ka edasine liikumisjärjekord väljakujunenud: juhtgrupi moodustasid vaprad eestlased ja Wesley ning edasi tulid riburada ülejäänud kohaliku matkaseltskonna liikmed. Olgugi et matka algusest oli möödas vaid mõnikümmend meetrid ja veel vähem minuteid tundus juba siis, et tsivilisatsioon on kaugel-kaugel ning edasi järgneb seiklus metsikus looduses. Pärast nõlvast alla saamist kulges matk mööda oja ülesvoolu minnes. See eeldas pidavat käänulise oja ületamist ühelt kivilt teisel hüpeldes, teisest kaldast ülesronimist, 30 sammu ning järjekordset ojaületamist, et teisele kaldale tagasi saada. Kogu hüplemise eesmärgiks oli jalgu võimalikult puhaste ja kuivadena hoida ning esialgu õnnestus see täitsa kenasti. Ojapidi liikumine jätkus umbes tunnikese ning seejärel algas tõsine mäkketõus. Rada muutus aina kitsamaks ning olukorda ei teinud üldse lihtsamaks fakt, et kogu tee oli kaetud paksu, kirjeldamatult libeda mudaga, mis oli omakorda täis erinevaid puulehti, mis libeduse vähendamisele kohe kuidagi kaasa ei aidanud. Igat sammu tuli äärmiselt ettevaatlikult sättida, et mitte raja kõrval asuvasse kuristikku libiseda (kõik kes te olete näinud Topp Gear’i Bolivian Challenge’ti meenutage siinkohal kohta, kus Clarkson pidi surmateel teisest autost mööda sõitma).
Kogu selline ekstreemsus ajas adrenaliinitaseme ikka täiesti lakke ja põnevust oli kuhjaga. Suuremale seltskonnale osutus katsumus liiga raskeks ning raja kolmandal veerandil olid vaprateks edasiliikujateks ainult hullumeelsed eesti tüdrukud ja Wesley. Mida rada edasi seda hullemaks läksid ka tingimused, muda muutus sügavamaks ja keelpuvamaks, rada ise kitsamaks ning aina rohkem vertikaalseks kui horisontaalseks. Tasakaalu hoidmiseks krabasime kogu aeg kõikvõimalikest taimedest ja okstest ning vaatamata sellele tuli aeg-ajalt ette õuduskiljatusi, kui keegi libastus või täielikult jalgealuse kaotas. Kogu sellest taimestikust kinnihoidmisest on mul peopesad siiamaani kergelt vermeis ja käed-jalad väiksemaid kriimustusi täis – loodame, et ma sellest möllust mingit veremürgitust ei saa. Kuna iga samm oli eluliselt olulise tähtsusega siis olime kõik juba ammu loobunud oma jalatsite puhtana hoidmise katsetamisest. Pärast 2,5 tundi tõsist džunglimatka jõudsime oma sihtmärgi ehk esimese koseni, tegelikult on neid rajal veel kaks aga juba teise koseni minek oleks tähendanud veel tunniajast matka sarnastes tingimustes ning kolmanda koseni jõudmiseks olevat vaja ennast mingitest köitest kätte jõul üles vedamist ning seetõttu otsustasime nende külastamise mõnele teisel korrale jätta. Kosk milleni aga jõudsime oli absoluutselt fantastiline: langes mitukümmend meetrit mööda mäekülge alla väikesesse tiiki, ainus mis puudu jäi oli roheline muruplats kus ennast pikali visata ja valutavaid jalgu sirutada, selle asemel pidime läbi ajama suurte kividega. Aga ega me kurtnud, vahetasime kiirelt riided ning sööstsime kose alla ujuma ning loomulikult teostasime kohustusliku fotosessiooni. Minu maitse järgi jäi kõigeks selleks küll liiga vähe aega, aga kuna ei tahtnud teisi väga kinni hoida, siis ei hakanud pildistamiseks rohkem aega nõudma.
Pärast ülimalt värskendavat suplust asusime tagasiteele. Vasak külg ees liikumine ei osutunud pooltki nii suureks takistuseks, kui olin alguses arvanud, tee oli samuti tuttav ning teadsime mida oodata, oluliseks motivatsiooniks oli ka vihmametsast väljapääsemine ning seetõttu möödus tagasitee kordades kiiremini. Pöörased eesti tüdrukud lausa jooksid ning sooritasid imepäraseid hüppeid üle erinevate takistuste, siit ka nimetus mudabaleriinid. Veidi enne lõppu püüdsime kinni ka varem ümber pööranud seltskonna ning lõppkokkuvõttes finišeerisime ikka kõik koos. Astusin džunglist välja täieliku porikäkina (nagu piltidelt näha võite olin vahepeal kaotanud ka püksid :D), väsinuna aga selle kõige juures täiesti uskumatult õnnelikuna. Koju jõudes nühkisime ennast dušši all kiiresti puhtaks ning seejärel tegime saatusliku vea ning otsustasime ka oma jalatsid vannis ära pesta, selle tulemusena on meil nüüd ummistus, millega peaks kiiremas korras tegelema hakkama. Pärast õhtusööki tegime ennast ilusaks ning suundusime Sigridi ja Regina juurde 28le korrusele USA iseseisvuspäeva tähistama.
Kuna siin olles on selgunud huvitav fakt, et paljud eesti inimesed pole üldse kursis Ühendriikide ajalooga, siis siinkohal mainiksin kiirelt ära fakti, et 4. juulil 1776 allkirjastati Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon, millega 13 kolooniat kuulutasid ennast sõltumatuks Suurbritannia kuningriigist. 20:30 paiku sõitsime 32. korrusele suurejoonelist ilutulestikku vaatama. Eesti vana-aasta õhtutega ei anna seda tulevärki kohe üldse võrrelda: möll oli kordi võimsam ning kestis peaaegu 20 minutit. Pärast tulevärgi vaatamist koopereerusime kõrvalmajas elavate eesti kuttide Sepo, Meelise ja Siimuga ning suundusime randa öisele chillile. Seadsime ennast ühe hotelli vahetusse lähedusse sisse täpselt nii, et hotelli prožektorid andsid natuke valgust, et päris kottpimedas istuma ei peaks. Istusime palmide all ringis, poisid mängisid kitarri ja laulsid, tegime isegi mõned ühislaulud, lained rullusid rahulikult rannale meist vaid mõne meetri kaugusel ja kõike seda kroonis tähistaevas. Kui idülli kallal vinguda siis lõke oleks meeleolule ideaalse punkti pannud. See on ikka täiesti imeline, et siin saab öösel lühikeste pükstega väljas kolm tundi paigal istuda ja külm ei hakka. Ühesõnaga äärmiselt tore oli ja ei jõua ära oodata, et uuesti minna saaks.