Ametlik töö

Alustan kohe vabandusega, et pole ammu kirjutanud ja jätkan järgmise vabandusega, sest nii palju on juhtunud ja pool jääb minu kehva mälu tõttu kirja panemata.
See lugu sai alguse juba eelmisel pühapäeval, kui ma ei turule kulda müüma ei läinud. Õhtul oli Eveli Cheeseburgeris pildistamas ning otsustasime Mannuga teda lõbustama minna. Chillisime seal niisama, ajasime juttu, lasime Evelil ennast pildistada, kui korraga tuli meie juurde üks meesterahvas ning hakkas juttu rääkima. Rääkis kuidas ta just arutles just ühe teise tüübiga ning kurtis tollele, et neil oleks hostesse vaja. Teine tüüp olevat seepeale meie poole osutanud ning soovitanud meid palgata, manager siis selle peale, et need pole siin küll tööd otsimas ja chillivad niisama, aga otsustas siiski küsida. Ja täpselt nii pakuti meile juhuslikult hostessitööd. Täitsime kiirelt ära applicationi ning järgmisel päeval paluti tagasi tulla ühe teise manageriga rääkida.
Pärast suurepärast uudiste saamist suundusime Mannuga kahekesi poodi, sest nagu eespool mainitud oli Eveli tööl ja ei saanud meiega kaasa tulla, külmkapis aga laiutas tühjus ning seetõttu ei saanud minekut enam edasi lükata. Eelmiste poeskäikude peale tagasi mõeldes otsustasime ettenägelikult bussiga minna. Kõigepealt seadsime sammud Walmarti, kus kohe suure hooga käru täis laadisime – kusjuures kõik olid vajalikud asjad, ainult šokolaadi oleks põhimõtteliselt võinud võtmata jätte. Pärast maksmist laadisime kogu kraami endale selga ja käte otsa ning teekond jätkus Don Quijote suunas. Juba poole tee peal mõistsime, et kahekesi poes käimine pole just kõige arukam mõte, eriti kui pea läheb segamini sest pärast on plaan bussiga koju sõita. Don Quijote’ist ostsime veel terve korvitäie kraami juurde ja pärast oli oi-oi kui raske neid kilekotte bussipeatusesse lohistada. Bussi saabudes oli täpselt sama piinlik kui enne oli olnud raske kõigi nende kottidega bussi kobida, aga lõpuks saime ikka kogu oma kraamiga koju ning nüüd peaks mõneks ajaks jällte hooletu olema.
Järgmisel hommikul läksimegi restorani tagasi ning kohtusime uue manageriga, kellega leppisime tänaseks kokku järgmise kohtumise. Tulime siis täna kohale. Laua peal ootas meid suur paberihunnik, mis sisaldas meie töölepingut ja kõiki vähegi mõeldavaid eeskirju töökohal käitumise ja olemise kohta - kogu möll kokku oli 49 lehekülge. Täitsime esimesed lehed koos ära ning siis otsis manager taskust välja iPodi ja kaks paari kõrvaklappe, ulatas need meile ning seejärel selgus, et me peame kogu eelpool olema paberimajanduse ära kuulama. Kokkuvõttes võttis see kuulamine aega pea kaks tundi. Mina lugesin kuulamise ajal kaasa ja seega polnud väga hull, Mannu keskendus rohkem kuulamisele ning piinles seetõtu märgatavalt rohkem. Kui sellega ühele poole olime saanud tõi üks teine manager meile nimesildid, mingid magnetkaardid, särgid ja rohuseelikud, mis kõik kokku moodustavad meie vormiriietuse. Mina kui mõistlik inimene küsisin oma särgi M suuruses, kui selle siis lahti voltisin selgus, et tegemist on otsese telgiga. Nõudsin siis uue, XS suuruses, see on ka ilmselgelt liiga suur – aga mis sa meeste särgist ikka saada tahad. Aga töö on igal juhul nüüd olemas ja see omakorda on absoluutselt suurepärane!
Sama päeva lõunaks tegin pannkooke ning sain jälle kiituse osaliseks, lõpuks usaldati edaspidine pannkoogitegemie üldse minu hoolde, ega mul selle vastu midagi ei ole :)