50 % OFF, Everything half price!!!

Kuna eile õhtul olin rohkem kui surmväsinud ei jaksanud lihtsalt kirjutada. Te küsite, millest see väsimus tuleb? Ma kohe seletan. Päeva ei alustanud ma seekord ise vaid hoopis Eveli abiga, nimelt raputas ta mind kuus minutit enne äratuskella helisemist hüsteeriliselt üles ja küsis, kas ma kella ikka äratama panin. Loomulikult panin. Ajasime siis ennast üles, tegime kiiresti hommikusöögi ja sättisime päevaks valmis. Minu päev algas tööintervjuuga ühes kohalikus ehtefirmas nimega Maui Divers of Hawaii. Ilmselgelt oli tegemist kõige lahedama intervjuuga üldse, sest olete te kunagi kuulnud, et tööintervjuu sisaldaks tasuta ekskursiooni ehtevabrikusse. Alguses läksin üles kontorisse, kus pisteti puhku järjekordne application, mis tuli ära täita, kui sellega ühele poole sain suunas üks järjekordne ülisõbralik tädi mind ühe teise eesti tüdrukuga, kes ka meie majas elab, ekskursioonile. Täiesti uskumatu asi: alguses näidati umbes 15 minutit filmi firma ajaloost ja detailset kirjeldust sellest, kuidas kõiki neid ehteid käsitsi valmistatakse, alustades vahast mudelite ja vormidega ning lõpetades käsitsi teemantide kinnitamise ja lihvimisega. Kui filmi läbi sai võttis üks noormees meid sappa ja viis kogu seda ehtevalmistamise protsessi päriselt vaatama – täiesti uskumatult põnev oli. Pärast seda suundusin tagasi kontorisse, kus mind ootas ees intervjuu. Kuna olin ikka veel ekskursioonist täiesti uskumatult sillas, siis tegin ennast vist selle intervjueerija ees küll täiesti lolliks kui umbes viis korda sõna amazing ütlesin ja kõik muud omadussõnad ainult ülivõrdes eksisteerisid. Pärast intervjuud tuli ära täita veel üks täiesti raamatumõõtmeline küsimustik varastamise ja narkotsikasutamise teemal, kui selle valmis sain ja ära esitasin andis tädi mulle teada, et ootab mind esmaspäeval tagasi. No eks näis mis saab.
Kogu selle möllamise tulemusena olin lootusetult hiljaks jäänud oma järgmisele intervjuule ühes Waikiki särgipoes, kuhu kokkuvõttes jõudsin 30minutilise hilinemisega. Ülemusest hiina onul ei paistnud sellest aga sooja ega külma olevat, sest ta niikuinii ei teadnud, kes ma olen ja mis ma saada tahan. Lubas igal juhul tagasi helistada ja märku anda, kuidas asjad kulgevad. Loodame jällegi parimat.
Pärast seda intervjuud jooksin ummisjalu koju, ajasin näost sisse kausitäie müslit, tegin kaasa mõned võileivad ning tormasin järgmisele bussile, millega sõitsin turule tsurkade kassikulda müüma. Vat see tööpäev oli tõeline õudusunenägu. Asi iseenesest on väga lihtne: käid oma 5x5 meetrit lettidega ääristatud boksis koos kolme tüübiga ringi ja karjud „Fifty per cent off, everything half price!!!“ kui keegi küsib, kas tegemist on päris hõbedaga vastad jaatavalt, ehk siis valetad kliendile näkku. Ja kõike seda kaheksa tundi järjest, selle aja jooksul kordagi istumata. Lõpuks olime Sigridiga mõlemad täiesti laibad valmis, aga õnneks ei pidanud bussiga koju sõitma vaid Regina überlahe ülemus tõi meid oma autoga koju. Seal ootas mind ees Mannu, kes oli minu äraostmiseks süüa valmistanud. Kuna olin näljast peaaegu minestamise äärel lubasingi temaga õhtul Senor Frogsi kaasa minna. Sättisime ennast kiiresti korda, käisime Eveli uuest töökohast läbi ja suundusime Frogis. Selleks ajaks kui kohale saime olid minu valutavad jalad ennast jälle tundma andma hakanud ning seetõttu hakkasin üritust üsna kiiresti blokkima ja koju kibelema. Kuna Eveli oli ka üsna vässu, siis meie võitsime ja kodutee sai jalge alla võetud vähem kui kaks tundi pärast väljaminekut.
Ilmselgelt ei ole kuigi kasulik õhtul enne pikka-pikka tööpäeva välja minna. See tõsiasi kinnitas ennast täna varahommikul, kui äratuskell lõugama pistis ja mina kohe üldse ärgata ei tahtnud. Aga polnud midagi teha 11 tundi kullamüümist ootas ees. Sõin mingis poolunes hommikust, kohtusin Sigridiga ja suundusime bussile. Juba tööpäeva alguses oli mõlemal kopp täiesti ees, sest tsurkad ajasid oma imelikku juttu ja töö ise on jube tüütu. Lõuna paiku saabus meeldiv üllatus selle näol, et erinevalt eilsest pakuti meile süüa – saime kumbki kaks lõiku ehtsat Ameerika pitsat. Polnud just suurem asi söök :D Igavusest hakkasi kohalike lobisema, sain ühe hästi toreda naise käest komplimendi oma ilusate küünte kohta ja üks farmeri välimusega mees soovitas mul kanda päiksekreemi faktoriga 1000. Siinsed inimesed on ikka nii sõbralikud ja teistmoodi. Teine hoopis parem üllatus tuli aga kella 17 paiku, kui olime juba 7 tundi jala peal olnud, nimelt otsustas Elias, meie boss, et me võiks kõrvarõngaid aluste külge panna, sest meil on väikesed käed ja head silmad. Seda saime aga teha istudes, no absoluutselt täiesti suurepärane töö, ma oleks võinud seda päev otsa teha. Pärast seda pingutasime veel kaks tundi jala pea seista, kuna rahvast õhtul eriti ei liigu läks töö eriti nüriks ning seetõttu otsustasime tund aega varem lõpetada ja jälle Regina bossi auto pagasnikus koju sõita. Homme ei pea õnneks tagasi minema, siis saadan Eveli ja Mannu, las nad lõbutsevad ka natuke.