Lost in America!

Nagu te kindlasti märganud olen jahvatan ma pidevalt mingitest applicationitest, mille täitmine on täielik põrgu ja võtab meeletu aja. Et olukorda natuke selgitada lisan järgneva pildi:

Tänane päev algas eriti varajase äratusega juba kell kaheksa. Miks on nii, et just neil hommikutel, kui telefon on äratama pandud on uni eriti magus? Kusjuures sellega seoses tegime paar päeva tagasi eksperimendi, et paremini ja kauem magada: panime telefoni (kusjuures oleme seda sujuvalt Juustuks kutsuma hakanud) hommikul äratama selleks ajaks mil me tavaliselt ärkame ning kui telefon lõugama kukkus magasime mõnuga edasi. Siiamaani on see olnud ainus hommik, kus oleme maganud rohkem kui kella üheksani.

Pärast äratust molutasime natuke niisama ja siis suundusime kööki toiduotsinguile: ega väga suurt valikut polnud, võileivamaterjal hakkab otsa saama, seega viilutasin viimase pooliku tomati singivõileibade (või noh tegelikult saiade, sest korralikku leiba siin ei eksisteeri) peale ja serveerisin ära ka müslipaki lõpu. Kohvikriis on õnneks läbi saanud ning täna saime hommikusöögi kõrvale jälle kohvi juua.

Pärast hommikusööki tegime inimese näod pähe, vahtisime nõutu näoga kappi ja kordasime igahommikust küsimust „Mida küll täna selga panna?“ vastasime läbi raskute eelnevale küsimusele ja tormasime kell 10.00 uksest välja. Võtsime suuna paar päeva tagasi kokkulepitud intervjuule, mis toimus kesklinnas (Waikiki ei ole tegelikult kesklinn) ühes peenes ärihoones. Esialgu tiirutasime nõutult ümber maja, aga pärast õige ukse leidmist läksid asjad libedalt: sõitsime liftiga kahekümnendale korrusele ja leidsime kohe vajaliku kabineti. Järjekordselt oli kõik nagu Ameerika filmis – kabinet oli imepisike ja laudade arvu järgi otsustades kolmele inimesele mõeldud. Vastu võttis meid varastes kolmekümnendates äärmiselt meeldiv meesterahvas, kelle jutust selgus peagi, et meid koos ühe kohaliku neiuga on välja valitud ning saame tööle. Amet seisneb üritustel ja poodides uue energiajoogi promomises, midagi rakset ei ole ja tõenäoliselt saame natuke mööda saart ringi ka sõita. Ainus jama seisneb selles, et üritusi toimub harva ja seetõttu ainult sellest tööst elada ei saa.

Kuna meie tulevane ülemus oli superlahe ja rääkis meiega pikalt-laialt, siis jäime järgmisele planeeritud grupiintervjuule nii palju hiljaks, et otsustasime üldse mitte minna, sest ilmselgelt oleks halb alustada juba töökohale kandideerimist hilinemisega. Istusime siis esimese bussi peale, millega otsaette oli kirjutatud „waikiki“ ja alustasime tagasisõitu, mina küll seletasin, et see sõidab buss sõidab mingi supersuure ringiga aga ega see kedagi väga ei huvitanud. Seega saime jälle natuke saart avastada ja Hawaii ülikooli campust näha.

Waikiki piiril tulime bussist maha ja seadsime sammud meie vana sõbra Ala Moana centre’i poole, kuhu täna läksime applicationeid tagasi viima. Enne kohalejõudmist tegime väikese peatuse Don Quijot’es ja ostsime lõunaks sushit, sest kahe peale teeb kaheksa tüki hind välja sama mis üks McDonalds’i burger ja ilmselgelt maitseb sushi paremini. Juba mõni minut pärast keskusesse sisenemist selgus, et ega keegi meist väga ei mäletanud, kust kõik need paberid korjatud olid ning seega hakkasime üsna suvaliselt samanimelisi poode otsima. Osutus vägagi aeganõudvaks ja tüütuks tegevuseks. Rõõmustav on see, et Evelil läks ühes poes täitsa hästi ning ta sai manageriga jutu peale, loodame parimat ja ootame telefonikõnet. Minul nii hästi ei läinud, aga telefonikõnet ootame ikkagi :) Kuidagimoodi õnnestus mul veel mõned applicationid üles korjata, et homme ka midagi teha oleks. Pärast keskuses töllerdamist olime kõik omadega täiesti läbi ning lohistasime ennast kuidagimoodi koju, kuhu jõudsime kella kuue paiku. Õnneks oli eilsest veel riisi järgi ning saime selle kiiresti meie miljonifunktsioonilises mikrolaineahjus soojaks lasta, seega söögi pärast ei pidanud õnneks muretsema. Nagu te ilmselt märganud olete viitan juba mitmendat korda meie peenele köögisisustusele ja seda mitte ilma asjata, see oli ka üks põhjus, miks just selle korteri kasuks otsustasime.

Õhtul vaatasin esimest korda ameerikalikult aega teleka ees lösutades ja meie 70 kanaliga telekast filmi vahtides, sest mitte midagi asjalikku lihtsalt ei jaksanud teha. Kusjuures täna keset päeva Ala Moana ülisuures maa-aluses parklas meie elu-olu analüüsides jõudsin järeldusele, et kõige paremini võtab meie siinse elu kokku Alice Cooperi lugu „Lost in America“