Sandy Beach

Täna toimus meie esimene korralik väljasõit. Päev algas üsna uimaselt, vedelesime voodis ja ootasime, et korterikaaslased üles ärkaks ja saaks kööki süüa tegema minna, kui järsku helises telefon ning Sepo kutsus meid oma korterikaaslastega Sandy Beachile. Muidu oli kõik kena, aga buss pidi väljuma tunni aja pärast, seega läks täiesti pööraselt kiireks. Tegime imekiiresti hommikusöögi ja päevaks võileibu kaasa, sest kellelgi polnud aimu, millal tagasi koju saame. Teeleasumist kiirendas oluliselt fakt, et meiki polnud vaja teha – ikkagi randa minek ju. Lippasime siis kiiresti bussipeatusesse teistega kokku saama. Kohale jõudsime esimestena ning hiljem selgus, et meile öeldigi bussi väljumisaeg 10 minutit varasemaks, sest me olevat krooniliste hilinejate moodi…
Kobisime siis liinibussi peale ja alustasime 40 minutilist sõitu. Kui linnast välja olime jõudnud muutus maastik ikka väga ilusaks: järsud kaljud ühel pool ja teisel pool teed laiub nii kaugele kui silm ulatub säravsinine ookean, lained laksuvad vastu järsku kallast ja kõik kohad on valget vahtu täis – täiesti nagu filmis. Lõpuks jõudsime kohale ja seda randa ei saa Waikikiga võrreldagi, seal polnud ei hotellide päevavarjudega toole, ega hordide kaupa turiste vaid ainult chilli väljanägemisega surfarid ja mõned superägedad koerad.
Kohe kui saime oma asjad liiva peale maha pandud tuli meie juurde üks vetelpäästja, kes seletas, et ilma surfikoolituseta ei tohi siin ujuma minna ja igal aastal on selles rannas palju murtud selgasid ja kaelu, sest lained on ikka väga võimsad. Kogenematutel on lubatud ainult põlvini vette minna. Päris hirmutav oli see esimene vestlus. Kakkusime siis riidest lahti ja läksime suurtele lainetele vastu. Päris põlvini vette ei jõudnudki, kui esimene suur laine meid ootamatult ründama tuli ja väikese Mannu endaga kaasa viis. Rebis teise kohe vee alla ja mitu meetrit eemale, täiesti hirmuäratav oli kohe. Sellega Mannu ujumine piirduski, meie Eveliga möllasime aga tükk aega edasi. Päris mitmel korral tuli endalgi hirm peale kui laine jalad alt ära lõi, pea vee alla tiris ja mitu meetrit eemale viskas. Kõige jubedamad olid need hetked, kui vesi tagasi läks ja lihtsalt endaga kaasa kiskus. Ükskõik kui palju sellest lugeda või telekast vaadata, seda reaalset tunnet ei saa lihtsalt kirjeldada, see jõud on uskumatu. Korra tõmbas vesi Eveli ikka täiesti pikali ja tiris teda ookeani poole, siis tuli meil mõlemad ikka suur hirm peale, selline tunne, et sealt ei saagi kunagi välja enam… Pärast seisime kahekesi käest kinni ja möllasime teineteist toetades edasi. Poole tunni pärast olime täitsa läbi omadega, silmad kipitasid tulisoolasest veest ja mis põhiline, kõik kohad olid liiva täis. Kui me alguses randa jõudes ei taibanud, miks ranna nimi just Sandy Beach on, siis veest välja tulles oli asi täiesti selge: mu bikiinides oli vähemalt kaks kilo liiva ja teist sama palju oli seda juustes, kõrvades, suus ja silmades. Õnneks eksiteerisid selles rannas ka duššid, seega sai ennast suurest soolast ja liivast puhtaks loputada. Pärast päevitasime tunnikese, aga minu meelest pole see rannas päevitamine ikka õige asi, sest see liiv on täiesti väljakannatamatu ja asju on pärast nii raske puhtaks saada, sest see siinne liiv pole tavaline, see on superkleepuv ja lihtsalt ei tule maha.
Enne tagasisõidu algust õnnestus meil teha ka esimene grupipilt :) mida võtite näha eespool.Päeva ainsaks tagasilöögiks oli naisbussijuht, kes kontrollis pileteid, millega peaks saama sõita kahe tunni jooksul pärast pileti ostmist, meil oli see aeg muidugi mööda läinud ja seega pidime uued piletid ostma. Aga vaatamata sellele on see 4,50 USD kõige parem väljaminek, mis ma Hawaiil siiani teinud olen. Koju jõudes käisime kokkuhoiu mõttes basseini juures dušši alla, et viimane liiv maha pesta. Pärastlõuna möödus koristades. Õhtusöögiks valmistasin seekord riisi kanaga ja teised tüdrukud kiitsid taevani. Oh oleks juba töö ja saaks palka, siis saaks tõelist kokakunsti praktiseerida ja mõnusalt süüa teha. Magustoiduks küpsetasime juba teist korda brownie’sid, tõeline ameerika toit, mida on imelihtne valmistada. Ostad walmartist 1.88 USD maksva pulbri, lisad sinna kraanist tulevat kloorivett, natuke õli, mõned munad ja küpsetad pool tunnikest meie superpeenes ahjus. Välja tuleb kook missugune, me oleme juba täitsa sõltuvuses, pole ka ime, et ameeriklased paksud on :D
Nüüd on ees veel 8 applicationit, mis tuleb homseks ära täita ja ma kohe kuidagi ei viitsi…