SSN ja selle jõud!

Eile toimus traditsiooniline Hawaii eestlaste jaanipäev Makapuu rannas, meie aga blokkisime ja jätsime mineku seekord vahele, sest rahadega on olukord päris kitsas ja Mannu pidi 20ni tööl olema ning pärast seda poleks enam bussiga randa saanud. Plaanis oli Sigrid ja Regina külla kutsuda ning rahulikult kodus chillida. Asi algas lausa suurepäraselt: leidsime Don Quijotest maasika Bacardi ning ei suutnud selle ostmisele kuidagi vastu panna, kui Sigrid ja Regina laekusid oli neil kaasas suurejooneline üllatus, nimelt olid nad ostnud suure purgi ehtsat Ameerika jäätist, mis maitses täiesti suurepäraselt.


Edasi ei kulgenud asjad aga üldsegi plaanipäraselt nimelt laekus meie juurde veel 20 kohalikku eestlast ning meie korterist sai hetkega mingi möllukoht. Kena on muidugi, kui teised külas käivad, aga harjumuseks sellist asja kohe kindlasti kujundada ei saa, sest kolm korda võite arvata, kes selle ilge läbu, mis siin hommikul ees ootas, pidid ära koristama.

Kodune pidu ei jäänud aga eileõhtuseks ainukeseks sündmuseks, nimelt külastasime esimest korda ka kurikuulsat kohalikku klubi Zanzabari. Kuna meid oli üsna põhjalikult seal toimuva suhtes ette valmistatud, siis mingit hullumeelset kultuurišokki sealt ei tulnud, pigem olime isegi üllatunud, et asjad üsna rahulikult kulgesid ja kohalikud meesterahvad ennast üllatavalt vähe pealetükkivalt üleval pidasid.

Kuna eelmine õhtu saime üsna hilja magama, siis oleks täna hommikul tahtnud mõnuga magada, aga kuna kõik peale minu ja Mannu pidid hommikul tööle minema, siis ei tulnud sellest kahjuks midagi välja. Esimese asjana pärast voodist välja kobimist sõitsime Mannuga liftiga alla fuajeesse postkasti kontrollima, ootuspäraselt haigutas imepisikeses postkastis tühjus. Kusjuures arvestades selle kasti mõõte hakkas mind kohe väga huvitama, kuidas peaks sinna ära mahtuma mõni Eestist saadetud kiri või postkaart. Pärast postkasti inspekteerimist sõitsime üles tagasi ja otsisime süüa, kuna midagi korralikku teha ei viitsinud sõime raiskajate hommikusöögi ehk siis võileibu. Minu hommikusse lisas kuhjaga päikesepaistet veel Merillega skaipimine – hea on ikka kaugel maal asuvatest kallitest inimestest kuulda. Edasi järgnes hommikune internetitamine – saatsin veel mõned CVd ja tegin plaane kuhu tööd otsima minna, pärast seda käisin kiiresti pesus ja tegin näo pähe, et lõpuks plaanitust tund aega hiljem välja minna. Vahepeal oli Mannu päevitamast tagasi tulnud ning koos suundusime uuele katsele postkasti juurde lootuses, et hommikul vara polnud postiljon veel ära käinud. Ja tõepoolest liftiuste avanedes nägime juba kaugelt, et postkastiruumi uks on lahti ja kirjakandja askeldab seal sees suure hoolega. Tormasime siis teist korda ühe päeva jooksul oma väikese postkasti juurde, keerasime ukse lahti ning rõõmujoovastus oleks meil peaaegu jalad alt niitnud, kui nägime kastis viit õhukest ümbrikku, millel oli saatjaks märgitud SSN Office. Ühesõnaga olen nüüd lõpuks ometi selle kauaoodatud numbri omanik ning mingeid suurejoonelisi seiklusi ei tulnudki ette võtta.
Üles tagasi jõudnud täitsin ära veel ühe applicationi ning suundusime Mannuga koos alla, et ta saaks mu välja lasta – kaks võtmekomplekti viie inimese peale on ilmselgelt liiga vähe. Poolel teel saime kõne Sigridilt ja Reginalt, kes pakkusid meile tööd ühel kohalikult turul. Kaks superuudist ühe päeva jooksul, kas saab veel parem olla? Pöörasime siis kanna pealt ümber ning tõttasime üles tagasi, sest Mannul oli vaja riided vahetada, et tööle minna. Sõime kiire lõuna, pakkisime pikaks õhtuks kaasa karbi võileibadega ning suundusime bussiga Waikikist eemal paiknevale turule. Kohale jõudes selgus, et täna õhtul on tööd ainult ühele ning kuna Mannul on üks flaierijagamise töö juba olemas, siis jäin mina Sigridiga sinna.
Töö iseenesest on täielik õudus – peab seisma väikeses lettidega ääristatud putkas koos kolme tõenäoliselt araabia poolsaarelt pärit esivanematega tüübiga ning müüma nende kassikulda jutuga, et tegemist on väga väärt kraamiga ja praegu on kõik poole odavam. Kusjuures põhiboss on täiega meie Elva majaomaniku moodi, seega kes teab see teab, seletada pole seda võimalik. Ühesõnaga niimoodi ma seal siis passisin, osutasin aga käega kullaläikelistele 2cm jämedustele käe- ja kaelakettidele ning korrutasin oma lauset, et kõik on poole soodsam. Õnneks oli töö eest kokku lepitud tunnipalk ning seega polnud müümine kuigi oluline. Lahti sain mõnest paarist 10dollarilistest kõrvarõngastest ja paarist käeketist, suuremad müügitehingud suunasin sujuvalt letiomanikele, sest minu juttu nende suuvärgiga ikka võrrelda ei saa ning ilmselgelt suudavad nemad oma kraami paremini rahvale pähe määrida. Viimased kaks tundi minu viietunnisest tööpäevast ei tahtnud kohe kuidagi edasi minna, sest ega pärast kella 19 seal turul suurt rahvast ei liikunud enam, samuti hakkasid kimbutama nälg ja janu, sest vesi oli jäänud Mannu käekotti ning oma võileiba ei tihanud nagu leti taga mugima hakata, kannatasime Sigridiga koos ja tegime teineteisele üle leti nägusid. Lõpuks saime oma plaga kätte ja tulime tulema, kõndisime pimedas Hawaii öös, pigistasime käes oma esimesi väljateenitud dollareid (või noh mina pigistasin, sest Sigrid on enne ka palka saanud) ja mugisime võileiba. Väsimus oli täiesti tappev ja ma ei kujuta ette, kuidas ma homse kaheksatunnise ja laupäevase 11tunnise tööpäeva vastu pean, aga kuna üüritähtaeg läheneb metsiku kiirusega tuleb ära kannatada.