Lõpuks ometi läbi!

Tänane päev algas kell neli hommikul sellega, et terve tuba, kus ma magan oli tõusva päikese valgust täis, mis on iseenesest küll väga kaunis aga rikkus kahjuks ära mu niigi lühikese ja rahutu une. Pärast seda vähkresin kuidagi kella poole üheksani, siis enam ei jaksanud ja ajasin ennast voodist välja. Päeva alustasin kolme palderjanitabletiga kuna paanika eelseisva lõputöö kaitsmise ees andis endast juba varakult märku. Hommikusöögile närvide tõttu väga tähelepanu ei pööranud, keskendusin rohkem ajalehe lugemisele. Sealt leidsin aga päeva väga asjakohaselt iseloomustava pärli, nimelt kõlas Kaalude horoskoop järgmiselt: „Asjale punkt pandud, hingad kergendatult. Sellel korral nii, järgmisel võib-olla teisiti. Kui varem nägid näguripäevi, siis nüüd algab õitseng.” Pärast lehelugemist riietasin ennast korraliku kontoriroti kombel viigipükstesse ja kingadesse, lootuses sellega komisjonile headmeelt valmistada, võtsin sisse veel kaks palderjanitabletti ja sõitsin ära Tartusse.
Kaitsmine iseenesest polnud midagi väga katastroofilist. Oponent asus kohe küsimusi esitama ja kommenteerima, mina mõmisesin vahele mõned hädised laused. Kui sellega ühele poole saime saadeti mind välja hinnet ootama. Ukse taga olid mul aga vastas juba Kudrun ja Hedy, kes oli mulle kingituseks toonud punaste lintidega pesapallikurika kirjaga „Küll sa ära kaitsed!” Kas pole mitte kõige suurepärasem ja andekam asi, mida kinkida? Minumeelest igal juhul on. Hetk hiljem astus uksest välja opnent ja kutsus mu hinde teatamiseks tagasi ning poetas kurikale osutades märkuse: „Ärge mind sellega lööge!” Hindeks sain B, millega ise täitsa rahul olen, sest eelnevaid kommentaare kuulates oli vahepeal küll selline tunne, et minu töö lükatakse kohe sellesse riiulisse, kust töid tulevastele üliõpilastele ei näidata, sest need on lihtsalt nii halvad. Kui juhendaja pärast kurikat nägi arvas ka tema, et seda poleks vast vaja olnud...

Edasi omandas päev juba kordades meeldivama tooni, nimelt veetsin pärastlõuna Merillega, kes jagas mulle veel viimaseid olulisi õpetussõnu ja, täielikult ignoreerides minu juttu kingituste ebavajalikkusest, kinkis mulle päikesepõletuse raviks mõeldud Burnshield’i, mille eest ma talle tõenäoliselt vähem kui nädala pärast ülimalt tänulik olen. Pärast kohvitamist suundusime Kaubamajja, kus ma jätsin hüvasti musta leivaga. Polnud just kõige pidulikum viis, aga hüvastijätt sellegipoolest.
Lisaks kõigele sellele suutsin teostada ka mõned reisiks vajalikud ettevalmistused: nimelt toimus õnnis taaskohtumine minu passiga, käisin vahetasin raha ja lõpuks ostsin enda arust hinge hinna eest adapteri, et mõnd kodust kaasa võetud elektoonikaseadet ka välismaal vooluvõrku ühendada saaks.
Lõpetuseks peaks meelde tuletama, et kogu selle ringitrampimise ajal tassisin endaga kaasas punaste lintidega pesapallikurikat ning nii mõnigi pomises omaette: „Kurikamõrvar!” aga politseid vähemalt ei kutsutud :)