Kõrbematk ja öine ujumine

Täna ärkasime jälle uskumatult vara, kell oli umbes pool kaheksa ja uni läks lihtsalt ära. Hommikusöögi valmistasin täna mina: praadisin ära meie viimased munad ja sinna juurde tegin võileibu. Täna ei tundunud kohaliku kohvi maitse ka enam nii imelik kui eile, homseks oleme juba tõenäoliselt täiesti ära harjunud. Uskumatult mõnus on ikka istuda seinasuuruse akna all päikeselaigus, juua hommikukohvi ja vaadata tuules õõtsuvaid palme. Kuna juba paar päeva tagasi oli teada, et täna peaks tulema aknapesija, siis sättisime ennast juba varakult ootama. Terve hommikupooliku jagu oli põnevust ja siis ta lõpuks saabus: rippus nööri otsas akna taga kogu oma kraamiga, minuti ajaga tõmbas akna üle ja läinud ta oligi. Välja näeb nüüd veelgi paremini.
Lõuna paiku saatsime Mannu tööintervjuule ja hakkasime Eveliga CV’de kallal nokitsema. Mina olin muidugi kindel, et ega mul midagi väga teha pole, võtan postkastist oma Eestis valmis tehtud CV lisan sinna ühe lause ja ongi valmis. Postkasti vaadates selgus aga, et olin unustanud oma CV sinna lisada ja seega olin tühjade kätega ning pidin otsast peale hakkama. Ühesõnaga päev oli lõunani sisustatud. Nüüd on paber valmis ja ootab miljonisse kohta saatmist, sellega püüan kiiremas korras algust teha. Kui Mannu koju jõudis saime kuulda suurepäraseid uudiseid, et meie korteris on esimene tööinimene.Kuna ülemise korruse tüdrukud olid otsustanud minna Diamond Head’i Health Centrisse tuberkuloositesti tegema siis võtsime plaani nendega ühineda. Kella 14 paiku alustasime jalutuskäiku Diamond Headi suunad, päike paistis lagipähe ja tavaliselt päris vali tuul oli kuidagi eriti vaikseks jäänud, seega üsna piinarikas teekond oli Rühkisime kogu kolm pool kilomeetrit lauspäikese käes mäest üles, lõpuks nägime juba peaaegu miraaže, aga kohale jõudsime. Läksime uksest sisse ning jõudsime sisehoovi, kus selgus, et see neetud koht on avatud ainult teisipäeviti ja neljapäeviti. Palun taaskord luba öelda: „Kurat!“ Istusime natuke suguhaiguste kliiniku ukse taga, kirusime ja suundusime kesklinna tagasi.

Pärastlõuna lebotasime niisama kodus, taastusime kõrbematkast ja mul õnnestus isegi emaga esimest korda Skype’ida. Pärast päikeseloojangut (ehk siis kell kaheksa) suundusime basseini väikesele öisele ujumisele koos kahe ülemise korruse tüdrukuga. Päeval olime teinud avastuse, et meie basseinil on aken, mis avaneb piljardisaal, seega üritasime läbi selle mingeid eriti peeneid pilte teha. Pärast ujumist istusime natuke meie juures ja leppisime kokku uue kõrbematka ning pärast tuberkuloositesti tulemuste saamist otsustasime meie maja sauna katsetama minna.