Kopenhaagen - Chicago - Los Angeles

Kõigepealt pean vabandama järgneva postituse segasuse pärast, sest pikaajaline magamatus annab täiega tunda ja korralike lausete formuleerimine ei ole antud hetkel kuigi lihtne ülesanne.
Pärast eelmise sissekande tegemist siirdusime lennule, mis viis meid Kopenhaagenisse. Sinna jõudsime juba varahommikul, ehk siis 7.30. Kuna Tallinnas oli õnnestunud teha check-in ka Kopenhaagenist Chicagosse väljuvale lennule ning ka pagas oli otse sinna saadetud polnud nende asjade pärast vaja muretsema hakata. Lend Kopenhaagenisse kestis küll kõigest poolteist tundi, aga oli sellegipoolest ebameeldiv. Lisaks vähesele jalaruumile oli lennukis ka äärmiselt külm, mis omakorda ei lasknud magada. Aga undi olime sunnitud veetma Kopenhaageni lennujaamas, mis ei hiilga absoluutselt mitte millegagi: lennujaam on jagatud kolmeks terminaliks, aga terminalid ei ole hoones endas kuidagi nummerdatud ja pardale mineku avamisest jms ei teavitata. Otsisime endale siis ühe vaikse nurgakese kahe tooli, laua ja diivaniga. Esimesena keeras diivanile magama Mari-Liis, meie Eveliga vahtisime üleval, mängisime kaarte ja kirusime lennujaama nõmedat süsteemi. Kuna kõht läks pikast ootamisest üle mõistuse tühjaks olime sunnitud lennujaamast hinge hinna eest neid plastmasskarpides kolmnurkseid võileibu ostma. Kui Mannu üles ärkas oli minu kord ennast diivani peale kerra kerida ja kõigu möödujate huvitunud pilkude all silm looja lasta. Väga magus uni oli, sest eelnev öö oli vahele jäänud. Edasi liikusime märgistamata kolmandasse terminali, kus avastasime veel parema magamiskoha mingisuguste suure pinkide näol. Seal avanes ka suurepärane vaade meie järgneva üheksa tunni kodule ehk siis lennukile. Kerisime ennast siis sinna pingi peale kerra ja magasime kolmekesi veel 40 minutit. Edasi tuli minna juba lennukisse, millele erinevalt minu ootustest ei eelnenud mingi suurejoonelist kontrolli.
SASi lennuk oli isegi turistiklassis täitsa kena: igal ühel oma väike ekraan, kust filme vaadata, lennu kulgemist jälgida, muusikat kuulata ja erinevaid mänge mängida. Filmide süsteem oli aga äärmiselt veider, nimelt hakkasid need lihtsalt ühel hetkel peale ja ketrasid vahet pidamata kuni lennu lõpuni, kusjuures ise polnud võimalik pausi peale panna ega muud sellist. Selle süsteem tõttu suutsin üheksa tunni jooksul ära vaadata ainult Alice Imedeemal ja seda ka mitte täielikult. Muusikavalikus midagi väga asjalikku ei olnud ja ega tetris ja solitaire ka väga suurepärased ajaviited ei ole. Esialgu kulges aega isegi mõistliku kiirusega, aga pärast neljandat tundi hakkas venima nii mis kole. Parimaks ajaviiteks olid söögikorrad. Esimest korda pakuti kartuliputru mingi lihakastme ja juurviljadega, täitsa maitsev oli isegi. Mis mind aga kõige rohkem vaimustas oli rukolaga toorsalat – minumeelest täiesti ootamatu lennukitoidu puhul. Jookidest lubasime endale esialgu ühe veini, aga pärast jätkasime vee ja karastusjookidega. Pärast sööki järgnesid meeleheitlikud katsed magada, minu kõige pikem uinak oli kokku vist 30 minutit. See on lihtsalt täiesti uskumatu, kuidas aeg lennukis venis aga kõik muu oli täiesti normaalne ja lõpuks jõudsime õnnelikult Ameerika pinnale. ’
Chicago lennujaama ei nimetata ilma asjata monstrumiks, see on lihtsalt mõistusevastane, kuidas üks hoone saab nii suur olla. Piiriületamine läks mingi ime läbi täiesti sujuvalt. Noormees küsis ainult, kuidas ma ennast tunnen ja kui olin väsimust kurtnud soovitas järgmisel lennul kindlasti magada. Korra küsis selle kohta ka, et mis tööd ma tegema hakkan. Samal ajal tembeldas aga juba minu dokumente ja suunas mu edasi pagasit järgi. Kohvrid olid kõigil kenasti kohale tulnud, mingeid nähtavaid vigastusi ka ei olnud, minu omal oli paar valget triipu ainult, aga need on täiesti teisejärgulised. Meist ei kutsutud ka kedagi pagasi lisakontrolli, seega võttis piiri ületamine kokku aega umbes 40 minutit. Edasi sõitsime shuttle’iag järgmisesse terminali, et lennata edasi Los Angelesse. Lennuk ei olnud võrreldavgi SAS’i omaga, küll aga oli külma näol ilmselge paralleel Estonian Air’i lennukiga. Põhimõtteliselt kohe, kui lennukis istuma sain, kerisin ennast Eveli fliisteki sisse ja uni võttis võimust juba enne õhkutõusu. Kuna lennu ajal süüa ei pakutud, siis midagi olulist ma maha ei maganud. Vahepeal oli mingi suurejooneline raputamine ja keegi rääkis, midagi mingitest tehnilistest probleemidest, aga kohale jõudsime igal juhul kenast. Uskumatul kombel olid kohal ka meie kohvrid.
Lennujaamast suundusime Hiltoni hotelli ja praegu mõnuleme meie supermugavas toas :) Mina suundun kohe pessu ja pärast seda saab normaalselt voodis magada. Te ei kujuta ette kui väga ma seda praegu väärtustan.

Kõike kaunist teile ja järgmine kord raporteerin juba loodetavasti Hawaiilt :)