Öine ujumine

Eile oli üsnagi produktiivne päev. Paar päeva tagasi olime Eveliga vastanud ühele Craigslisti kuulutusele, kus otsiti särava naertusga modelle ning laupäevaks sai kohtumine kokku lepitud. Fotograaf ise polnud suurem asi, professionaalsusest ei maksa üldse rääkidagi. Kõnidisime ringi mööda Waikiki keskel asuvate hotellide parke ja fuajeesid ja tegime mingeid suvalisi pilte, millega ka mina oleks probleemideta hakkama saanud. Midagi säravat sealt küll ei sündinud, aga mõned toredad sõbrapildid siiski.
Koju tagasi jõudes suutsin kiirustades riideid vahetades ära lõhkuda oma supernunnu valge kleidi luku, mille ema oli just enne siiatulekud kodus ära parandanud. Siin kohal palun nüüd leinaminutit, sest selle kleidi ostsin spetsiaalselt siiatulekuks ja polnud seda enne kordagi kandnud. Nüüd tuleb vist Walmarti õmblusmasinat ja uut lukku ostma minna.
Pärast kiiret riietevahetust suundusime Mannule esimese tööpäeva lõpuks hoteli juurde vastu, kohale saime veits varem ja seega chillisime niisama ja vaatasime, kuidas Mannu flaiereid jagab. Tundub väga hea töö, sest seal kohtab palju erinevaid inimesi ja võib saada vägagi kasulikke tutvusi. Näiteks selle poole tunni jooksul, mis meie seal olime pakuti Mannule tasuta surfitunde – kui kunagi laua üürimiseks raha saame proovime selle kindlasti ära.
Pärast Mannu tööpäeva lõppu suundusime Four Paddleisse eestlaste tutvumispeole vol2. Kohalejõudes selgus, et meid on siin ikka roppu moodi palju ja pooli inimesi nägin absoluutselt esimest korda. Kella 22ni sai istutud nende basseini ääres, pärast seda suundusime randa. Kui mul oleks to-do-list, siis eile öösel oleks saanud öise ookeanis ujumise ette linnukese kirja panna. Kusjuures kohe, kui olime vees välja roninud tuli mingi golfikäruga onu ja hoiatas, et kuna varstion täiskuu, siis praegu on ookean paksult box-jellifish’e (mingid supermürgised meduusid – ma kunagi National Geographicu pealt nägin) täis ja ujumine on rangelt mittesoovitatav. No hea, et ma seda vähemalt pärast teada saime :D
Vaatamata äärmiselt tegusale õhtule õnnestus meil kuidagi ikka kella 24ks koju jõuda. Vohmisime kolme peale kiiresti sisse lõunast üle jäänud pasta ja kuna uni oli uskumatult tugev nagu tavaliselt sel ajal, siis vajusime juba pool tundi hiljem voodisse. Hommikul ärgates oli tunne, et nüüd olen maganud ei tea kui kaua ja Aidi ja Anni, kes pidid kell 11 päevitam tulema istuvad juba ammu all ukse taga, aga võta näpust – nagu tavaliselt oli kell 8.30 ja uni läinud. Ma olen siin olnud juba peaaegu kaks nädalat, millal see asi normaalseks läheb???