Vaba päev ja Diamond Head

Näete, kallid lugejad, ma olen ikka veel elus ja vaheluduseks ka midagi kirjutamisväärset korda saatnud. Nimelt oli eile üle väga pika aja üks selline hommik, mis meil kõigil kolmel korraga vaba oli. Loomulikult otsustasime seda aega võimalikult kasulikult realiseesrida ning võtsime ette kõige populaarsema turistiatraktsiooni Diamond Head'i külastamise. Tegemist on kraatriga, mis paistab kenasti kätte Waikiki rannast ja meie kodu aknast.
Hommikul ärkasime taaskord varakult (sellist hommikut, kus saaks mõnusalt isu täis magada ei tule vist enne kojujõudmist), einestasime ja saime kokku ülemise korruse tüdrukute Sigridi ja Reginaga. Koos seadsime sammud bussipeatusesse, kus saime üsna pikalt oodata enne kui õige buss ette tuli ning sõit pihta hakkas. Kuna sihtpunktiga oli kogu aeg visuaalne kontakt olemas ja olime varem sinna lähistele juba jala matkanud, siis teadsime, et kuigi pikalt sõita pole vaja. 15 minuti pärast olimegi kohal.
Nagu juba tuberkuloositestile matkates avastanud olime on seal üleval tegemist täieliku kõrbemaaastikuga: mitte ühtegi rohelist asja ei kasva ja pinnas on purukuiv. Kõigest sellest kuivusest tuleneb omakorda ilge peenike tolm, mis jääb nii hästi kõigi katmata ja kaetud kehaosade külge.
Matk- ah õigus selle unustasin alguses mainimata, et tegmist on matkaga - algas tunneli läbimisega. Tegemist oli suure ja avara autotunneliga, meelidvalt jahe ja avar. Edasi tuli osta kraatri pilet, mis maksis sümboolse ühe dollari. Sellega oli ametlik osa lõppenud, olime kraatri keskel ning matk ise võis alata. Midagi kaelamurdvat seal ei olnud: esialgu oli tee isegi asfaltiga sillutatud. Kui asfalteeritud osa läbi sai jätkus natuke matkalikum rada, aga meie eelmise retkega ei andnud võrreldagi. Lisaks looduse kardinaalsele erinemisele on Diamond Head alati paksult turiste täis ja eile polnud mingi erand: überaeglaselt kõndivad Jaapani turistid olid igal pool jalus. Lisaks eestöllerdavatele inimestele valitses kraatris ka täiesti kohutav kuumus, ja polnud mitte ühtegi tuuleiili, mis seda põrgut kas või natukenegi leevendaks. Matkarada kestis umbes 20 minutit ning asendus siis trepiga, mille lõpus tuli taaskord sisendeda tunnelisse. Siinkohal tahaksin teha Sõrmuste Isandaga seonduva nalja, millest mu kallid matkakaaslased kahjusk koha peal aru ei saanud. Guglunk kirjeldab Frodole teed Mordorisse: stairs and stairs and stairs and then come the tunnel. Tunnelis ootas Frodot ees suur ja verejanuline ämblik. Ilmselgelt tekkis minus kohe äratundmine :D
Tunnelisse sisenedes see äratundmine aina süvenes, sest tegemist oli vastupidiselt esimesele tunnelile väikese, kitsa, umbse ja kehvasti valgustatud käiguga. Mul tuli seigi kerge klaustrofoobia peale, aga õnneks polnud tunnel pikk ja kõik möödus rahulikult. Päras tuli üles ronida veel ühest keerdtrepist, läbida paar kangialust ja siis avanes vaade. Vaatamata sellele, et tegemist on pildidelt tuttava vaatega Waikikile, oli ikkagi väga kihvt seal üleva olla ja kaugusest kõiki tuttavaid maju imetleda. Ainukeseks ebameeldivaks asjaoluks olid taaskord turistihordid, kes väikese vaateplatvormi massidega üle ujutasid.
Allatulek möödus oluliselt kiiremini kui üleminek ning tagasi kesklinna saime sõita sama bussipiletiga, seega kogu väljaminek oli vaid 3,5 dollarit.
Pärast waikikisse tagasijõudmist käisime kiirest McDondaldsis söömas, vahetasime kodus riided ning meie Eveliga suundusime Rossi ja Ala Moanasse oma viimast raha kulutama. Päras poetuuri oli plaanis kinno minna ning ka see plaan sai edumeelselt täidetud. Seekord otsustasime kinokülastusest ka maksimumi võtta ning vaatasime ühe ühe filmi asemel kahte. Siin saab ühe piletiga kinno sisse nind pärast ei kontrolli piletit enam keegi - vaata niipalju filme kui kulub. Esimesena vaatasime Nicholas Cage'i viimast filmi "Sorcerer's apprentice" mis jättis mulle kui fantaasiasõbrale täitsa hea mulje. Sama ei saa aga öelda "Grown ups'i" kohta. Pärast filmivaatamist saime koju jälle kell 1 öösel ning vajusime voodisse, et tänasele tööpäevale veidi värskemalt ja suurema entusiasmiga vastu minna.