Töötamine

Nagu eelmises postituses mainutud jõudsime koju keset ööd, seega polnud hommikune ärkamine just kergemate killast. Olukorrale lisas “põnevust” see, et pidime ärkama juba 7.30 kuna ootasime kõnet ühelt potentsiaalselt tööpakkujalt, kes pidi meile kell 8 hommikul järgi tulema ja flaiereid jagama viima. Ajasime ennast siis kuidagi voodist välja, sõime suhteliselt pahuratena hommikust ning asusime kõnet ootama. Kolm korda võite arvata, kas tüüp helistas – loomulikult mitte. Eveli läks kella 9ks tööle, Mannu vajus juba pärast hommikusööki tagasi magama, mina pugesin teki alla kohe pärast Eveli töölesaatmist.
Ärkasime Mannuga mõlemad kell 11 selle peale, et telefon helises. Teises toru otsas oli Eveli, kes küsis, kas tahan kella neljaks Anvanti Shirts’i tööle tulla. No loonulikult sain. Avanti Shirts on üks pood meie kodust vaid 10minutilise jalutuskäigu kaugusel, kuhu me Eveliga mõlemad eelmine nädal applicationid sisse viisime. Poeke ei ole kuigi suur ja müüb klassikalisi vintage Hawaii särke, enamik särke on 100% siidist aga leidub ka puuvillaseid. Mustrid on reprod originaalsärkidest 1930-1950 aastatest, müügis on ka mõned originaalsärgid, mille hinnad jäävad paari tuhande dollari kanti. Eriti kihvt on veel see, et umbes pooled särgid on kohalik toodang, ülejäänud tulevd Hiinast. Poe seinu kaunistavad pildid erinevatest staaridest, kes on Avanti särke kuskil filmides vms kandnud, nende hulgas on nt Michael Douglas, Tom Selleck (mäletate küll seda sarja “Magnum”), Adam Sandler, The Rock, Sylvester Stallone ja terve hulk meie jaoks tundmatuid jaapani kuulsusi. Minu suurim üllatus saabud pärast teist tundi poes, kui rahulikult kleite ja särke sättisin nägin silma nurgast üht vägagi südamelähedast nägu, keerasin nii kiiresti ümber, et pidin peaaagu pikali kukkuma ja seal see tõepoolest oli – pilt Alice Cooperist, koos poejuhataja ja tema naisega. Ma läksin peast täiesti segi, tippsin ühe koha peal ja vahtisin pilti ammuli suuga, seltasin ülemuse pojale pikalt ja laialt, et ma olen suur fänn. Ta ilmselgelt ei jaganud mu vaimustust, tõenäoliselt ei tea ta isegi ühtki lugu. Kaks tndi hiljem tegin sama tsirkust ülemuse naisele – tema naeris laialt ja poetas juttu sisse sõna “halloween”. Ma olin päris haavunud. Kihvt asi just selle konkreetse töö juures on see, et tegemist on päris Hawaii asjaga ja mitte mingi suvalise poega, tekitab rohkem sellise tunde, et ole Hawaiiga seotud.
Töö ise seisneb eelpool kirjeldatud särkide müümist. Eks see nõuab natuke harjutamist, sest ameeriklaste müügistiil on natuke agressiivsm kui eestlaste oma. Teine ja märksa suurem probleem on kilentuuris, mille moodustavad peamiselt Jaapan turistid, kes ei räägi ühtegi sõna inglise keelt, seega ükskõik kui palju ma ei tahaks nendega jutustada, ma lihtsalt ei oska. Tõsi, poejuhataja õpetas mulle mõned esmatarvilikud sõnad nagu meestele ja naistele mõeldud riided, siid ja kingitus. Kõik sõnad läksid ühest kõrvast sisse ja teisest välja, mis on ilmselgelt halb, aga eks ma guugeldan vajaliku sõnavara järgmiseks korraks valmis.
Õhtul koju jõudes selgus, et saan homme Eveliga Cheeseburgerisse pildistama kaasa minna. Täiesti superuudis jällegi.
Täna hommikul magasime mõnuga 10.30ni, pärast seda sõime juba traditsiooniliseks muutunud hommikusööki ehk võileibu ja praemuna. Siis võtsime ette matka üüriraha maksmiseks. Ilm oli ilgelt kuum seega päris piinarikas teekond oli, aga kohale saime ja õnneks tulid mingid kinnisvarafirma töötajad kontorisse just sel hetkel kui ukse taha jõudsime. Seega sai raha kenasti ja turvaliselt üle antud.
Pärast selle ülesande täitmist läksime Walmarti, kus täiendasime natuke oma toiduvarusid ja mina proovisin endale töö jaoks vajalikke lühikesi pükse, mis kahjuks ostmata jäid, kuna rahakotti ei olnud kaasas. Tuleb homme tagasi minna. Koju saime kella 15 paiku. Minu ülesandeks sai söögivalmistamine ning valmistasin kiirelt pastat. Sõime Eveliga kõhud kiiresti täis ja tormasime burgerirestorani pildistama.
Pildistamistöö näeb välja järgnevalt: venitad naeratuse kõrvuni, lähed kliendi juurde, seletad neile, et restoran pakub tasuta kingitust postkaardi näol ning küsid luba pildistamiseks. Pärast lähed prindid välja postkaardi ja kaks suuremat pilti, mida klient saab soovi korral osta. Kuna rahvast oli täna palju, siis oli tööd ja mõnusalt sagimist, minule täiega meeldis – natuke nagu see fototöö, mis ma varem teinud olen. Kokkuvõttes sujus meil Eveliga koostöö väga mõnusalt ja müük õnnestus ka väga hästi, seega tulin koju superpositiivsete emotsioonidega. Loodetavasti saab varsti tagasi minna. Nädalavahetuseks on plaanid juba tehtud, eks varsti kuulete ;)