Vaba päev

Eile hommikul saime mõnusalt magada, sest keegi ei pidanud meeleheitlikult kuskile kiirustama. Hommik nägi küll ette paarist kohast läbikäimist ja natuke asjaajamist, aga see polnud õnneks kella pealt minek ja kokkuvõttes sai asjadega oodatust varem ühele poole. Pärastlõunaks oli planeeritud sõid Diamond Headi, see jäi aga ära, sest Jake, see noormees, kes asja eest vedas ei saanud kahjuks tulla. Otsustasime , et niisama tühjalt kodus istuda oleks ka patt ning seadsime sammud Ala Moanasse, et mõned eelmisest korrast üle jäänud applicationid tagasi viia ja niisama ringi vaadata. Mina viisin oma applicationi ära, jutustasin natuke manageriga ning sain vastuseks, et kui intervjuu aeg selgub, siis annab ta mulle kohe teada. Pärast seda liikus rõhk asjalik olemiselt ringivaatamisele. Proovisime jälle imeodavaid kleite, mis seekord olid isegi kvaliteetsed ja, mis kõige kohutavam, sobisid imehästi. Kuna ostmise endaga peab veel palgapäevani ootama, siis pidin mina oleme Eveli mõistuse hääl, et ta arutult raha kulutama ei hakkaks. Selle ülesandega sain suurepäraselt hakkama ning neli tundi hiljem väljusime hiigelsuurest keskusest ainult ühe T-särgiga, mis sai ka ostetud väga spetsiifilise eesmärgiga hiljem särgi müünud poes tööd saada. Edasi läksime jälle Walmarti, kus minu kaine mõistuse roll sai kui peoga pühitud ning ostsime igaüks endale suure purgi jäätist.
Poolel teel koju tuli mõte, et võiks õhtul Zanzabari peole minna. Koju jõudes hakkasime selleks aktiivseid ettevalmistusi tegema: mina lubasin Mannul ennast meikida ja olin tulemusega äärmiselt rahul, samuti ilmnesid esimesed märgid meie kõigi garderoobide ühinemisest, sest viimases hädas olin sunnitud jalga laenama Eveli valged püksid. Poole sättimise ajal meenus kellelegi, et tasuta klubisse minekuks oleks vaja ennast ka listi panna, no sellega olime lootusetult hiljaks jäänud aga siinkohal tuli taaskord appi Jake, kes lubas proovida meid ikka nimekirja sebida. Kogu selle möllu taustaks kuulasime minu tungival nõudmisel Metallicat, väga ilus oli. Kui lõpuks sättimisega valmis saime oli kell juba kurjakuulutavalt üheteistkümne lähedal ning tormasime ülepeakaela toast välja, jättes endast maha täieliku seapesa. Klubi juurde jõudes ootas meid ees üsna suurejooneline järjekord, mis täiesti kindlalt välistas enne 23 uksest tasuta sissepääsemise. Kui järjekord ükskord meieni jõudis mõtlesime ikka küsida, et äkki oleme listi pääsenud. Seletasime siis natuke aega, et fotograaf pidi meid listi lisama, ütlesime paar võlusõna ja saimegi tasuta sisse. Klubis sattusime kokku kahe tüübiga, keda Eveli ja Mannu olid mõned päevad tagasi Frogsis kohanud, hängisime siis terve õhtu nendega.
Pärast klubist äratulekut tundus, et koju veel minna ei tahaks ning seetõttu otsustasime randa jalutama minna. Ilm oli fantastiliselt soe nagu tavaliselt, taevas tähti täis, lained rulluvad vaikselt üle varvaste ja kõige selle taustaks on tuledes särav Waikiki. Sel hetkel olime kõik kolmekesi täiesti veendunud, et siiatulek oli absoluutselt suurepärane otsus ja elu on tegelikult ikka ilus.