Ülidiselt paradiisisaarest

Kuna praegu tegelen aktiivselt tõesti ainult töötamisega, siis oma seiklustest kirjutada kahjuks ei saa. Teisest küljest jällegi olen siin paradiisisaarel juba piisavalt kaua olnud, et natuke kokkuvõtteid teha.

Kõigepealt räägiksin ilmast. Paradiisi kohustuslik osa on ilmselgelt päikesepaiste ja seda jagub siin kuhjaga, kuigi tegelikult pean tunnistama, et viimastel päevadel on ka pilved täiesti arvestatava osa taevast kinni katnud ning isegi vihma on päris mitmel korral sadanud. Vaatamata nendele väikestele kõrvalekalletele paradiisi-ilmast on siin kogu aeg soe. Päevane temperatuur on erinevate internetiportaalide andmetel kogu aeg 30-32 kraadi, kuna meil endal termomeetrit ei ole siis kahjuks ei oska täpsemalt öelda ja pean internetti usaldama. Öine temperatuur jääb 24-26 kraadi ringi, mis omakorda tähendab, et pole mingit vahet kunas välja minna – kogu aeg on soe ja saab õhukeselt riides käia. Kui nüüd tundub, et 32 kraadi on ikka ulmeline palavus, siis siin aitab olukorda leevendada konstantselt puhuv üsna tugev meretuul, mis meeldivalt jahutab ning öisel ajal võib kõvema tuulega isegi jahe hakata (mul ükskord juhtus nii). Eespool sai mainitud, et väikesed vihmasabinad on siin täiesti tavalised vahepalad pidevale päikesepaistele ning seetõttu on ka vikerkaar pea igapäevane nähtus, siit ka kõik need lugematud vikerkaarepildid, mis ma meie aknast klõpsinud olen. Päikesest veel niipalju, et see käib oluliselt kõrgema kaarega kui Eestis ning seetõttu paistab umbes kella 11st kuni 2ni täpselt lagipähe, aga imekombel pole keegi meist veel kordagi päikesepistet saanud. Küll aga olen suutnud endale töö juures kerge maika selga kõrvetada (see viimane lause on sulle pühendatud, mu armas Ökul, ära nüüd naerukrampidesse sure).

Edasi räägiksin inimestest. Kindlasti on enamik teist kuulnud, et ameeriklased on sõbralikud – nüüd võin seda omast käest kinnitada. Paradiisisaarel on täiesti tavaline, et suvalised inimesed lihtsalt naeratavad sulle tänaval ja küsivad, kuidas läheb või ütlevad lihtsalt tere. Näiteks eile Cheeseburgeris tööl olles küsis möödasõitev trolley-juht väga murelikult minu käest, et kus on minu päevavari, mille all ma tavaliselt töötan. Samasugust muret minu töötingimuste pärast on väljendanud ka mitmed teised juhuslikud möödujad, kes näiteks väljendavad muret sellepärast, et mul pole tooli ja seetõttu pean seitse tundi püsti seisma. Lisaks sõbralikkusele olete kindlasti kuulnud ka seda, et ameeriklased on paksud. Siinkohal ei saa ma nii üheselt nõustuda, kui enne. Tõepoolest, siin leidub päris palju täiesti mäesuurusi mehe-, naise- ja lapsemürakaid. Teisest küljest jällegi on kõik nurgatagused paksult täis ülimalt kenasti lihaseliseks vormitud surfipoiste- ja tüdrukute päevitunud kehasid. Kuna Hawaii asub mandrist aga nii kaugel, siis eks sellel olek ka asjale ja tasakaalule oma mõju, seega täpsest olukorrast mainlandil saan anda alles siis kui koju tagasi jõuan.

Lisaks ameeriklastele elutseb siinmail ka ülimalt suur populatsioon jaapanlasi, ühes varasemas postituses sai vist mainitud, et 35% elanikkonnast on jaapanlased. Lisaks neile on saarele lennanud teist sama palju jaapani turiste, pole ka midagi imestada, sest neil siia hea lähedal tulla. Võrreldes ameeriklastega on jaapanlased oluliselt väiksemad – lühemad, kõhnemad – ühesõnaga igat pidi väiksemad. Samuti erineb oluliselt nende riietumisstiil. Esineb näiteks imeilusaid pikki, hõljuvates, lillelistes, täispikkades kleitides ja kõrgetel kontsadel noori jaapani neiusid, kellel on lumivalge nahk, heleroosaks värvitud põsed ja suured-suured ülipikkade ripsmetega tumedad silmad, mis kõik kokku jätab mulje nagu oleks tegemist mingite peente elusuuruses portselannukkudega. Teise tüübi moodustavad vaprad jaapanlased, kes kannavad pikkade varrukatega pluuse, pikki pükse või seelikut ja sukkpükse – ma kujutan ette, et igasugused kallid tselluliidivastased protseduurid, mis sisaldavad toidukilesse mähkimist ei aja pooltki nii palju higistama, kui siin sukkpükste kandmine. Kolmandaks tüübiks on vanemad, kergelt hallide juustega jaapanlased, kes ei paista millegi erilisega silma. Ühiseks tunnuseks kõigi kolme tüübi juures on kallis, meetripikkuse objektiiviga fotoaparaat (seda võib asendada ka imeväike, aga vaatamata sellele ülivõimas kaamera, mis mahub peopessa), pitsilised ja 110 erineva mustriga päevavari on samuti kohustuslik element ning pidevad vaatlused on tõestanud, et 90% jaapanlastest lohistavad jalgu ja kõnnivad varbad sissepoole.

Telekavaatamise ja bussiga sõitmise põhjal selgub, et paradiisisaare suureks probleemiks on metamfetamiini kasutamine noorte hulgas. Telekast tuleb vähemalt kord tunnis mingi eriti võigas reklaam sellest milliseks metamfetamiin (inglisekeeli lühendatult meth) kasutamine inimese teeb. Ka bussides on veriste ja pragunenud huulte, siniste silmaaluste, vesiste silmade ja verevalumiliste nägudega sõltlaste pildid. Raadios kirjeldatakse, kuidas neil hambad ja juuksed välja kukuvad ning kuidas nad oma perekondadest ja lähedastest võõrduvad. Kogu see värk on ikka äärmiselt võigas, aga ennetustööna peaks üsna hästi töötama.

Elukallidusest niipalju, et elamine on siin ikkagi üsna kallis. Toidupoolisest on kallid näiteks piim ja sai, vastavalt siis 3.7 liitrit piima maksab umbes 90 eeku ja päts saia umbes 27 eeku. Puu- ja juurviljade hind on umbes sama, mis Eestis ainult selle vahega, et kaaluühikuks on nael, mis vastab umbes 450 grammile.

Nii rohkem ma kahjuks kirjutada ei saa, sest varsti peab tööle minema (täna olen särgipoes) ja enne tahaks veel natuke nägu joonistada ja süüa. Aga loodetavasti sai nõudliku lugeja soov rahuldatud, püüan ikka edaspidi ka midagi põnevad leida, millest kirjutada.